Laenule tuleb peale maksta

Lääne suurim probleem on aneemiline majanduskasv. Sellega kaasneb vähemaosaliste rahulolematus oma eluperspektiiviga, täpsemalt perspektiivitusega. Peamine arstim majanduskasvu elavdamiseks on viimasel kümnendil teadagi keskpankade rahatrükk ja nullintressid. Loodetakse, et see peaks võimaldama kõigil lõppkokkuvõttes enam tarbida. Aktiivne konsumerism omakorda jätab vähem aega võitlemaks kehtiva korraga. Majanduskasv ja demokraatia edenemine on seega kui lahutamatud nagu siiami kaksikud.

Ettepanekud raha “kättesaadavaks” teha ei ole kuhugi kadunud. Mark Blyth ja Eric Lonergan on näiteks soovitanud trükkida vähem, aga levitada laiemalt. Ehk nagu nad ise ütlesid: “Sadagu!” Silmas pidasid nad raha, mida tuleks keskpangast otse puuduskannatajatele lähetada.  Ent isegi igale inimesele 1000 euro ulatuses eest värskeid kupüüre jagades on võnge SKP kõveras hetkeline. Mis kõige hullem, kindlasti üritab mingi seltskond kingi halbadeks päevadeks kõrvale panna. Säästmine on teatavasti moodsa majandusmõtte seisukohast kõige kurja juur.

Seisval rahal pole mõtet

Juba ammu võitleb finantssektor negatiivsete intressidega. Pensionifondide tootlused on rahutust tekitavad, suurte riikide võlakirjad pakuvad selget miinust. Ometi, säästjad säästavad ja mitte vähe. Eesti pankade koondbilansis on residentide hoiuseid ligi 14 miljardit eurot. Sisuliselt sama palju kui laene. Mis mõte on arvel seisval rahal kui sellelt saadav tulu on naeruväärne? Ilmselt ainult see, et pakub mingit kindlust tuleviku ees. Parem varblane peos kui tuvi katusel.

Miks ei võiks pank kodulaenu võtnud noorele perele preemiat maksta? Eeldusel, et ta koorib hoiustelt suurema negatiivse intressi. Paljud oleksid õnnelikud – pank, kes teeniks intresside vahelt kuis praegu; need, kel vähem, sest unistuse täitmise eest saab veel väärilise tasu. Nendel aga, kelle hoiustelt nooritakse negatiivseid intresse, mis alternatiive neil ikka on. Alguses suunduks suur osa sularahast (kupüüritus tulevikus küll iroonilise alltekstiga väljend) muudesse varaklassidesse. Eelkõige muidugi kinnisvarasse. Tulemuseks ei saa olla midagi muud kui mull ja siis teadagi mis. Nii suundub lõpuks suur osa sularahast tagasi pangakontodele. Kui majandusaktiivsus siis langeb, tuleb lihtsalt suurendada preemiaid laenude eest.

Kindlasti vastaks hüpoteetiline (para)normaalsus ideele, mille kohaselt tuleks igaühelt võtta tema võimete kohaselt ja anda igaühele tema vajaduste järgi. Jääb vaid üks küsimus: kuidas see ühilduks turumajandusega? Kas Marxi ideaalid sobituvad talupojamõistusega?

Autor: Meevo Ruus