Nagu noor Marju Lauristin

„Küll on hea, et selline inimene kuskilt välja tuli,“ kõlas ühe Eesti Päevalehe küsitletud tavakodaniku hinnang Kersti Kaljulaiu presidendiks valimisele. Kaljulaid on tõepoolest laiemale avalikkusele tundmatu ning teeb vaid heameelt, kui tema presidendiks valimise kiidavad heaks ka inimesed, kes temast varem midagi ei teadnud. Samas nendele, kes Eesti poliitika ja ühiskonnaelu vastu keskmisest suuremat huvi tunnevad, pole ta mõistagi n-ö kusagilt välja tulnud, vaid olnud kogu aeg Eesti eluga aktiivselt seotud.

Tema esseesid ja arvamuslugusid on alati nauditav lugeda. Ligi kümne aasta jooksul, mil esinesin reedeti Vikerraadios päevakommentaaridega, saatsid mind raadiomajja sõitmise ajal alati Kersti Kaljulaiu „Eurominutid“ Kuku raadios. Olen alati imetlenud tema sõnaselgust ning oskust keerulisi asju lihtsalt selgitada.

Ka presidendikandidaadiks ei sattunud Kersti Kaljulaid mitte „ei tea kust“, vaid tema nimi tuli võimalike pretendentide seas kaalumisele juba kevadel. Eesti Päevalehe tellitud presidendikandidaatide populaarsusküsitluses figureeris tema nimi nii aprillis, mais kui ka juunis. Igal korral kogus ta 1% vastanute toetusest. Muuseas – veel juunis oli ainult 1% ka Mailis Repsi toetus, keda võis hiljem näha valimiskogus nelja edukaima kandidaadi seas. Nii et kui Kaljulaid oleks mõne erakonna toel osalenud presidendirallis juba varem, oleks nii tema tuntus kui ka toetus kindlasti kasvanud. Iseasi, kas kõik see, mille tunnistajaks me kevade jooksul olime, oli ikka presidendivalimiste kontekstis üldse asjakohane.

See, et tervel hulgal väärikatel inimestel ning tugevatel presidendikandidaatidel lasti mitme kuu jooksul pidada kampaaniat, mis mingit tulemust ei andnud, on kindlasti ebaõiglane nii nende kandidaatide kui ka Eesti avalikkuse suhtes. Kersti Kaljulaid on kahtlemata samuti sobiv isik presidendiametit pidama, kuid see ei muuda olematuks tõdemust, et meie presidendi valimise süsteem on ebatäiuslik ning vajab kindlasti muutmist.

Eesti riigis on saanud juba halvaks tavaks, et vastutavate töökohtade täitmiseks korraldatud avalikel konkurssidel jäetakse need, kes on pika konkursisõela läbinud, lõpuks hoopis kõrvale ning ametisse seatakse hoopis mõni muu, konkursil mitteosalenud kandidaat. Seda traditsiooni jätkati kahjuks ka nüüd, presidendivalimistel. Üldise konsensuse otsimise protseduurist, millega Kersti Kaljulaid riigikogu täieliku enamuse toel presidendiks valiti, oleks pidanud kevadel alustama, mitte jõudma selleni alles parlamendi hädaistungil. Paraku oli erakondade edevus ja ambitsioon just oma kandidaadiga silma paista ja oma reitingut kergitada liialt suur. Selline stiil oleks kohane presidendi otsevalimiste puhul, kus rahvas lõpuks ikka kõige populaarsema kandidaadi kasuks suudab otsustada. Seda aga, et poliitilised vastased allajäämise korral oma konkurenti toetama asuvad, ei tasu ilmselt loota. Nii nagu ei tasu loota ka seda, et poliitikud viie aastaga targemaks, vastutustundlikumaks ja koostöövõimelisemaks muutuvad.

Tõsi, aeg-ajalt on spekuleeritud ka Kersti Kaljulaiu kunagise erakondliku kuuluvusega ning mõned Isamaa ja Res Publica Liidu juhtivad tegelased ongi end juba puhevile ajanud, rääkides „oma erakonna“ presidendist. Kaljulaid kuulus kunagi küll Isamaaliitu, kuid ta ei ole kunagi kuulunud Isamaa ja Res Publica Liitu. Isamaaliitu praegu enam poliitilisel maastikul ei eksisteeri ning respublikaanliku poliitilise kultuuriga ei suuda mina Kersti Kaljulaiu poliitilistes arvamusavaldustes küll midagi ühist leida.

Kui minult aasta alguses küsiti, keda Eesti ühiskonnategelastest soovin näha presidendi ametis, siis vastasin, et pean sellele kohale sobivaimaks kandidaadiks Marju Lauristini. Praeguse valikuga olen sellegipoolest rahul, sest Kersti Kaljulaiu puhul oleme saanud ühiskonnaelu probleemide mõistmise ja sõnastamise võimekuse poolest Marju Lauristiniga võrdväärse, ehkki pisut noorema eksemplari.

Eelkõige probleemide mõistmist ja sõnastamist ning kõigi ühiskonna jõudude mobiliseerimist nendest jagusaamiseks ootangi uuelt presidendilt. Ühtlasi loodan, et Kaljulaid ei lase end seejuures heidutada meie praeguses poliitikas valitsevast õhkkonnast. Ehkki praegu näib valitsevat idülliline olukord, kus kõigi parlamendifraktsioonide juhid istuvad sõbraliku perena tema ümber, tuleb uuel presidendil juba õige pea rinda pista parteide tagatubade salasepitsuste ja sisepoliitiliste konfliktidega. Eesti poliitikas on nii palju valskust ja valelikkust, et 12 aasta jooksul Euroopa tsiviliseeritud kommetega harjunud isikule võib sellega toimetulek üsna raskeks osutuda.