Teineteisele lähemale

Mis saaks olla ühele riigile tähtsam kui inimesed. Inimesteta kaotab riik mõtte. Eesti rahvaarv väheneb hirmuäratava kiirusega: ÜRO rahvastikuprognoosi järgi elab juba käesoleva sajandi lõpuks Eestis alla miljoni inimese.

Statistikaameti andmetel elab Eestis enam kui 330 000 vene rahvusest inimest – see tähendab, et üle veerandi Eesti rahvastiku koosseisust moodustavad venelased. Paraku on eesti- ja venekeelse kogukonna vahel selge joon, mis ei ole iseseisvusaastatega sugugi hägustunud. Mitte-eestlased on peamiselt koondunud Harju ja Ida-Viru maakonda, kus valdav osa neist elab eestlastest sootuks teistsuguses kultuuri- ja meediaruumis. Lisaks geograafilisele ääremaastumisele saame kahjuks rääkida ka sotsiaalsest ääremaastumisest.

Ehkki sissetulekuerinevused on aja jooksul mõnevõrra kahanenud, võib erinevus küündida koguni 15%ni. Põhjus peitub (vähemalt osaliselt) mitte-eestlaste puudulikus riigikeele oskuses. Samuti on teistest rahvustest elanike töötuse määr püsinud kõrgem kui eestlastel. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringust (2015) ilmneb ka, et teisest rahvusest inimeste usaldus Eesti riigi ja selle institutsioonide vastu on väiksem.

Integratsiooni monitooringu andmetel ei ole ligi 60% teistest rahvustest Eesti elanikel ühtegi arvestatavat eestlastega eesti keeles suhtlemise võrgustikku; seejuures Ida-Virumaa teisest rahvusest elanikel puuduvad (sic!) sellised võrgustikud peaaegu sootuks. Ning vaid ligikaudu kolmandikul eestlastel on teiste siin elavate rahvuste esindajatega tihedam kokkupuudet kui juhukontaktid – ehk eesti ja vene kogukondade omavaheline suhtlus on väga piiratud.

Ühes varasemas Eesti inimarengu aruandes on konstateeritud, et inimese keeleressurssidest sõltub tema hakkamasaamine ühiskonnas, sh võimalus osaleda ühiskonna ülesehitamise ja kujundamise protsessides. Ehkki siinse venekeelse elanikkonna riigikeele oskus on viimase enam kui kahe aastakümne jooksul paranenud, ei ole olukord kiiduväärt. Tegelikult on keeleõppe vajadus kahepoolne: vene keele oskus on parem üle 40aastaste eestlaste seas, samas kui eesti noorte vene keele oskus ei vasta integratsiooni monitooringu andmetel tööjõuturu vajadusele.

On hädavajalik, et lisaks kohustuslikule eestikeelsele kooliõppele, keelekümblusprogrammidele ja nii-öelda klassikalistele keeleõppe arendamise meetmetele astuksime reaalseid samme kogukondadevaheliste kontaktide loomiseks ja olemasolevate sidemete tihendamiseks. Keeleõppest klassiruumis on vähe. Nii elamegi küll külg külje kõrval, aga oleme ka edaspidi võõrad ja eelarvamustest kammitsetud.

Mis oleks, kui meil ei oleks eraldi eesti koolid ja vene koolid, vaid oleksid koolid, kus on nii eesti kui ka vene klassid; ei oleks mitte eesti lasteaiad ja vene lasteaiad, vaid sellised lasteaiad, kus oleks nii eesti- kui ka venekeelseid rühmi. Õppetöö saaks toimuda paralleelselt ja seniste mudelite järgi (ja miks mitte mõnikord ka koos), aga kaoksid hirm ja eelarvamused. Loomulikult ei lahenda ühised koolid-lasteaiad kõiki probleeme, aga see oleks suur samm edasi.