Viimastel aastatel on Eesti majandus hangunud: ettevõtete teadus- ja arendustegevuse investeeringud, tootmismahud ja ka siin toodetud kaupade eksport on kahanenud. Kontrast on eriti suur, kui vaadata lähimaades rakendatavaid ettevõtlusmeetmeid ja investeeringute soodustamise pakette. Eesti on juba mõnda aega tagasi kaotanud naabritele initsiatiivi. Parempoolse retoorikaga on õigustatud mittemidagitegemist. Ükski riik maailmas ei ole aga saanud jõukaks ilma fokuseeritud ettevõtjate tegevust koordineeriva majanduspoliitikata.

Eestis on regionaalse arengu erisused väiksusest hoolimata Euroopas ühed suuremad ja need kasvavad. Ruumilised erinevused on ühtlasi ka sotsiaalsed. Tihti tundub, et otsustajad ei tea, mis Tallinna-välises Eestis tegelikult toimub: mis mured on sealsetel inimestel ja ettevõtetel. Teine Eesti on tõesti olemas. Vähe sellest, nii poliitiline kui ka osa kultuurieliidist on juba mõnda aega stigmatiseerinud põllu-, metsa- ja väikelinnade elanikke. Kasvav lõhe keskuse eliidi ja marginaliseerunud ääremaa vahel võib realiseeruda konkreetsete poliitiliste või julgeolekuriskidena. Ääremaa tõrjutud elanike häältega tehti Brexit, võitis Donald Trump ja kasvatavad oma mõju Euroopa äärmuserakonnad.

Harjumaale kokku ja välismaale ära jooksnud Eesti ei ole kaitstav. Võib vaid arvata, et see on viimastel kuudel ajendanud mitut Eesti arvamusliidrit ääremaastumisest kirjutama. Üsna turvalises naabruskonnas asuvad Šveits ja Iirimaa panustavad märksa enam oma territooriumi ühtlasesse arengusse kui Euroopa idapiiririik Eesti. Territoriaalse arengu, julgeoleku ja tsiviilkaitse teemad on aga viimase ajani jäänud mõne üksiku poliitiku erahobiks.

Eesti valitsus toimib juba aastaid hoolimata nii kodusest kui ka OECD kriitikast silotornide elik ministrite vürstiriikidena. Keskendumine vaid võimul püsimisele on kaasa toonud haldusliku tsentraliseerimise ja bürokratiseerumise. Keegi ei julge enam otsustada ja vastutada.

Eesti tegelikult tublide ja asjatundlike ametnike silmis on üha vähem sära, sest nad ei ole saanud rakendada elu tegelikult edasi viivaid programme, vaid peavad tegelema peenhäälestusega, nagu kavandatud sotsiaalmaksu pooleprotsendiline langetamine. Või siis palju loodetud ja räägitud riigireform, mis nuditi iga-aastaseks kärpimiseks ja omavalitsuste mehaaniliseks liitmiseks.

Uuel valitsusel tuleb esmalt taastada usaldus riigi ja rahva vahel. Riik peab enam usaldama oma inimesi ja ametnikke, mitte kulutama meie kõigi raha (nagu tabavalt väljendas üks nn teise Eesti kogenud ettevõtlusnõustaja) kontrollide kontrollide kontrollimisele.

Teiseks on oluline lammutada maha ministeeriumite silotornid ja ühtse meeskonnana keskenduda investeeringute soodustamisele ja uute heapalgaliste töökohtade loomisele. Järgmised 5–10 aastat on meie hiljuti välja rännanud tööinimeste koju tagasi toomisel kriitilised.

Kolmandaks tuleb aduda, et uueks tööstuskasvuks on hädavajalik kohaliku ja regionaalse ettevõtluse arengu ja innovatsioonialase võimekuse oluline kasvatamine. Midagi pole teha: Võrust, Narvast ja Kärdlast on EASi kontorisse üle 3 tunni sõitu. Praegu ei ole riigil piisavalt võimekaid partnereid, kellega arenduspoliitikaid teha. 5000 ja ka 10 000 elanikuga omavalitsused ei ole seda nüüd ega ka tulevikus. Nii et alustatud haldusreformi tasub tublisti korrigeerida ja täiendada: otsustamine ja riigi rahakott tuleb viia inimestele lähemale.

Uus valitsus võiks lahku kasvanud keskuse ja ääremaa ühendamise taas tõsiselt ette võtta. Nagu seda tehti õhinapõhiselt 1990ndatel. Aga seda mitte raha toetusena laiali jagades, vaid süsteemselt ettevõtluse arengu tarvis eeldusi luudes. Nüüd on ka riigil olemas igati korralik regionaalarengu strateegia ja üleriigiline planeering. Neid tuleb vaid senisest märksa tõsisemalt teostada.