Katkise kelguga kraavi tagasi

Võimuerakondade toiduahelad ja toitekaablid on nagu seeneniidistik riigistruktuuridega läbi põimunud ja riigi poolt rohkelt väetatud. See on tekitanud olukorra, kus erakondade huvi oma toiduahelad alles hoida ja võimu juures püsida on olulisem kui riigielu edendamine või reformimine. Et sedakorda on kriisi keskmesse tõusnud Reformierakond, siis üks põhjus paljude muude kõrval on väike näpuviga PRinduses.

Peaminister Taavi Rõivase öeldu, et riiki on vaja vaid natuke peenhäälestada, võimendus mütoloogiliste mõõtmeteni ja avas riigivalitsemise ekslikud hoiakud kogu nende sügavuses ja vääruses ning pani kõik muutusmeelsed inimesed tõsiselt käärima. Kui lisame siia vassimised Tallinna Sadama ümber, veidravõitu epopöa presidendivalimistel ja muud Reformierakonna patud, siis saigi mõõt täis.

Peenhäälestus on saanud sõimusõnaks või ka probleemide eitamise sünonüümiks, ning selle väljaütlejast patuoinas, kes kehastab kogu Reformierakonna kinnijooksnud poliitikat. Ja mitte teenimatult. Uue ja noore tegijana Reformierakonna ning valitsuse etteotsa asudes oli Rõivasel ju valida, kas teha midagi teistmoodi või jätkata riigipartei juhina, kus võim ja riigi raha on tihedalt läbi põimunud ja mugav äraolemine tagatud. Rõivas valis viimase. Siit tulenes ka tema peenhäälestuse sõnum ja ideoloogia.

Vähkkasvajana vohavad parteide toiduahelad (ja mitte ainult Reformierakonna oma) on asja üks pool. Teine pool on tahtetus midagi muuta. Olgu selleks siis erakondade rahastamise küsimus (kus kõige suurem vastuseis on tulnud IRLilt), riigiettevõtete nõukogude juhtimine või Reformierakonna kivistunud maksupoliitika.

Maksupoliitika kujuneb ka uue koalitsiooni põhiküsimuseks. Põhimõtteliselt ja jämedates joontes seisneb Eesti maksupoliitika häda selles, et maksustatakse ettevõtluse sisendeid (sh tööjõudu) ja mitte väljundeid, millega pärsitakse nii uute ettevõtete tekkimist kui ka juba olemasolevate laiendamist ja täiendavate töökohtade loomist. Tööjõumaksud on Eestis ülikõrged, samas ei maksustata ettevõte kapitali ega ettevõtlustulu. Kõrgete tööjõumaksudega kaotab Eesti oma konkurentsivõimes ja takistatud on kogu majanduse areng.

Kui ka nüüd tuleb uus valitsus Keskerakonna juhtimisel või osalusel, ei tähenda see iseenesest veel suuna muutust. Põhiküsimus ei seisne selles, kas meil on astmeline või proportsionaalne tulumaks, vaid kogu maksustamise struktuuris laiemalt. Maksustamine ei tohi ettevõtlust pärssida või sellel suisa poomisnöörina kaelas rippuda. Tulumaksu astmed seda küsimust ei lahenda.

Keskerakond on olnud ka üks rikutumaid nii korruptsiooni seisukohalt kui ka avaliku raha kasutamiselt. Kas Jüri Ratase erakonna juhiks asumine tähendab erakonna puhastumist ja senisele minevikule selja pööramist? Selja pööramist koostööleppele Jedinaja Rossijaga? Praegu näib, et erakonnapoliitika on olulisem kui puhastumine. Erakonna kooshoidmise nimel soovib Jüri Ratas näha Edgar Savisaart erakonna auesimehena, kuigi Savisaarele on esitatud kahtlustus korruptsioonis. See on erakonnapoliitiliselt ilmselt vältimatu samm, ent kuidas küll käivad kokku au ja korruptsioon? Või mis aust siin juttu on? Gängiaust, allmaailma autunnetusest?

Samas mõistan neid, kes on ühest kehvasti mängivast meekonnast ja tema kaptenist tüdinud, näitavad keskmist näppu ja vilistavad. Tüdimus on teada asi. See tähendab, et tulgu kes tahes teine, peaasi et see ära tüüdanud seltskond läheks minema. Tulgu või Yana Toom, Heimar Lenk ja Jedinaja Rossija.

Siin on teatud paralleel Ameerika Ühendriikide presidendivalimistega: ka suurem osa ameeriklastest oli senisest poliitikast tüdinenud ja kuna Hillary Clintoniga oleks jätkunud kõik vanaviisi, valiti Donald Trump. See tähendab midagi uut ja võib-olla hullumeelset, aga ikkagi uut.

Eesti koalitsioonimuutuste juurde naastes tundub, et selles on liiga palju ärategemise õhinat ja poliittehnoloogiate omavahelist jõukatsumist. Ent sellest ei piisa, kui vahetatakse välja mängijaid, aga reeglid jäävad samaks.

Kui koostööleppest Venemaaga aetakse häma ja selget juttu asendab poliitiline retoorika; kui erakonna ja riigi rahataskud on jätkuvalt segamini nii riigis kui ka Keskerakonna juhitavas Tallinnas; kui korruptsioon ei leia ühest hukkamõistu ja tõeliste eesmärkide asemel lapitakse ikkagi kokku kahvatu koalitsioonilepe, mis lähtub erakonna programmidest, selle asemel et töötada välja tegevuskava, mis Eestit tõeliselt edasi viiks.

Praegusel postmodernismi ajastul, kus ükski väärtus ei kehti ja kõik on suhteline, tuleb uuesti alustada väärtuste sõnastamisest. Riigivalitsemises oleks väärtusi siiski vaja – väärtuspõhist juhtimist ja riigi huvide kõrgemale seadmist erakonna huvidest. Vastasel juhul ei muutu midagi ja ka uus koerakari katkise kelgu ees veab selle paratamatult kraavi tagasi.