Surra, miljon pangakontol?

Kunagi varem pole maailmas olnud nii palju rikkaid inimesi kui tänapäeval. Nagu see ikka on olnud, koondub rikkus väikese inimgrupi kätte. Ajaloos on need olnud kuningad, valitsejad, väejuhid, mõisnikud, pankurid, aristokraadid, rüütelkond, monopolistid ja teised privilegeeritud klasside esindajad. Jõukamaid olid ka kaupmehed ja vahendajad.

Tööstusrevolutsiooniga hakkas rikkus levima tavaliste inimeste sekka. Tekkisid ka esimesed kaasaegsed kapitalistid, kes ei olnud oma varandust pärinud, vaid ise loonud. Tänapäeval elab maailmas umbes 34 miljonit miljonäri. Nende seas on umbes paar tuhat miljardäri. (Miljonäriks peetakse inimest, kellel on investeerimiseks kohe võtta omavahenditest likviidseid varasid vähemalt miljon dollarit; elukohta ei arvestata investeeritava või likviidse vara sisse.) Peaaegu pooled neist elavad USAs.

Kui kuldlusikaga suus sündinud välja arvata, siis läheb inimese elu esimene kolmandik õppimisele, teine tööle ja vara akumuleerimisele ning kolmas selle kulutamisele. Miljonäride mure on aga see, et neil jääb kolmanda etapi lõppedes vara siiski üle ja puusärgil teatavasti puudub rinnatasku. Korraga kahe autoga sõita ei saa ja kahes voodis magada ei õnnestu samuti. Selga mahub ka vaid üks ülikond ja lõunasöögiks kolm praadi süüa on liiast. Ja nii siis ongi, et ajaliselt võiks veel kolmsada aastat elada, aga näed, bioloogia ja füüsika ei luba. Raha hauda kaasa ei võta.

Riisipõllult riisipõllule

Vanaks jäänud miljonäride mure ongi selles, et kuidas pärandada oma vara järeltulevatele põlvedele edasi nii, et vara väärtus ei langeks, vaid ikka kasvaks. Sest nad teavad vanasõna, mis käibib eri rahvustel. Näiteks hiinlased ütlevad: „Riisipõllult riisipõllule kolme põlvkonnaga.“ Hispaanlased: „Kellel ei ole, see saab, ja kellel on, see väärkasutab seda.“ Selliste vanasõnade mõte on selles, et rikkuse loonud generatsioonist kulub kolm põlvkonda, et jõuda jälle vaesuseni. Pärijad lihtsalt kulutavad kogu varanduse ära kolmanda põlvkonna jooksul. Ka termodünaamika teine seadus näeb ette kaose suurenemist. Ükski maha kukkunud ja katki läinud klaas ei kuku kunagi iseenesest terveks tagasi, on selle seaduse mõte.

Paris Hilton on ilmekas näide. Kui ta loodab, et ta saab jätkata roosade Bentleyde ostmist ilma, et ta eriti vaeva peaks nägema, siis ta eksib. Hiltonite pere patriarh Barron Hilton plaanib 97% varast jätta Corad N. Hiltoni Fondile ning vaid 3% jaotamiseks oma paljude järglaste vahel. Paris on perepea lihtsalt nii välja vihastanud, et 4 miljardi nägemisest peavad tänu talle suu puhtaks pühkima ka teised pärijad.

Perekonna sihtasutus, milleks?

Urmas Kaarlep, EBSi doktorant ja perevara haldamise uurija, on uurimistöö teinud pärimise alternatiividest. Tema sõnul on kaks varianti: kas tegeleda vara tulevikuga perekonna sihtasutuse kaudu või jätta kõik kaose hooleks (pärandamine, testament).

Perekonna sihtasutuse olemasolu korral teavad sellest nii kõik pere liikmed (ka tulevikus sündivad järglased) kui ka muud seotud isikud, kes on põhikirjaliselt ära määratud osa saama pere varandusest. Sihtasutust kasutatakse vältimaks pereettevõtte jagunemist, konfliktide ärahoidmist laste vahel vara jaotamise pärast, pensioni ja haiguseperioodide kindlustamiseks, kaitseks üksikisiku pankroti vastu ning järgmiste põlvkondade üleliigse kulutamise piiramiseks. Sihtasutusel ei ole omanikke ja tulud jaotatakse põhikirjas nimetatud kasusaajate vahel. Juhatuses on tavaliselt kolmas isik, kes ei ole kasusaaja ega nõukogu liige.

Perekonna sihtasutus on ainuke võimalus tagada perevara jagunematus ja soodustada konfliktide vältimist pereliikmete vahel. Negatiivne pool on see, et väljamaksed maksustatakse igal juhul. Kuid seadusemuudatus peaks juba töös olema.

Perekonna sihtasutus tagab küll vara jagamatuse, aga ei taga selle kasvamist ja säilimist. Et hoolitseda vara säilimise ja kasvamise eest ka järgmiste põlvkondade juures, on oluline peale finantskapitali tähelepanu pöörata inim- ja intellektuaalsele kapitalile. Ning kõige aluseks on perekonna filosoofia, kuhu pannakse kirja perekonna jagatud väärtused. Loomulikult ei anna ka see garantiid, aga vara tulevikule tähelepanu pööramine suurendab oluliselt võimalust, et see jutuks olnud vanasõna ei osutu ennustuseks.

Väheste mure

Eestis on vaid üksikuid väga rikkaid inimesi, kelle vara on 30 miljonit ja enam. Äripäeva rikaste edetabelis on selliseid vaid üheksakümmend. Nendest osa rikkus on virtuaalne. Ülejäänud on pigem keskmikud ja vaesed miljonärid. Selliseid on siis üle neljasaja, kellel varandus on väärt 6-30 miljonit eurot. Ehk siis: sihtasutust võib küll kasutada iga perekond, kuid päriselt läheb seda vaja vaid käputäiel inimestel võrreldes kogu elanikkonnaga. Hinnanguliselt võiks olla paar-kolmkümmend tuhat inimest, kellel on niipalju vara akumuleeritud, et piisaks ka edaspidistele põlvedele kulutada. Millest omakorda võime järeldada, et meil puudub tegelikult keskklass, on vaid veidike rikkaid ja suurem osa vaeseid.

Nii et, kulla rikkad, seigeldes oma jahiga Vahemerel või päevitades oma Hispaania villas, mõlgutage mõtteid selle filosoofilise küsimuse üle: kas surra, miljon pangakontol, ja see summa testamendiga pärijatele jätta (kes entroopia vastu ei saa) või luua perekonna sihtasutus ja tagada varade säilimine, jagamatus ja äkki isegi kasv.

Muidugi oleks üks alternatiiv ka heategevus, nagu maailma rikkamad seda on kuulutanud. Või siis äkki oma töötajate palkade tõstmine? Ah, meil see ei toimi, meie rikkad on veel liiga vaesed.