Pikem tööaeg on kasvamiseks raske tee

Prominentne töögrupp analüüsis olukorda Eesti majanduses ja tegi ka ettepaneku suurendada töötundide arvu nädalas. Põhjenduseks oli võrdlus, et paljudes OECD riikides on keskmiselt töötatud töötundide numbrid statistiliselt suuremad kui Eestis.

Tekib küsimus – kas algne statistika on võrreldav? Kas meil Eestis toimub tööaja registreerimine sarnasel alustel nende OECD riikidega, kellega end võrdleme?

Olles seotud nii küpses faasis kui ka start-up-faasis ettevõtetega Eestis ja väljaspool, siis tegelikus elus tehaksegi meil tööd üle 40 tunni nädalas. Lihtsalt ületunde ei panda kirja ega deklareerita statistikaametile esitatavates aruannetes. See pole ainult väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes niimoodi, ka suurte pankade kontorites tehakse ületunde, mida kirja ei panda. Pole kombeks ja ei loeta heaks tooniks. Samas aga vaadates näiteks Põhjamaade töökultuuri, siis sealsete töötundidena lähevad kirja ikka kõik tunnid. Seega statistika matemaatilise võrdlemise asemel peame seda tõlgendama vastalt kontekstile ja kultuurile.

Tööaja kasvatamise probleem on tegelikult suurem. Esiteks mikroökonoomika õpikutesse juba eelmisel sajandil kirjutatud põhitõde, et töötasu kasvades töötundide arv alguses kasvab, teatud palga suuresest alates aga hakkab kahanema. Palgad on meil aga järjest kasvanud.

Viimase aja uuringud arenenud riikides näitavad lisaks veel trendi, et inimestel on kasvav soov  vähendada oma elukaare jooksul pühendumust tööelule. See, et noored oma teadliku karjääri tegemise alguse lükkavad mugavalt 30ndate eluaastate keskele, ei üllata. Aga enam ei räägita mitte ainult Z-põlvkonna noorte muutunud töössesuhtumisest. Ka pensionieelse nn parklavahi töö peale mõeldakse üha enam juba hilistes 40ndates, mida veel kümme aastat tagasi peeti inimese tööalase karjääri tipphetkeks. Nii muutub täie panusega töötajate demograafia juba väga kitsaks.

Töötundide arvu kasvatamine on raske tee majanduse kasvatamiseks. Soomlased läksid seda rada ja leppisid oma ühiskondlikus kokkuleppes kokku suure valuga paarikümne lisatöötunni aastas. Aga valitsuse tasemel toimunud kolmepoolsetel läbirääkimistel ei suudetud paika panna, kuidas täpselt, ja see delegeeriti erialaste ametiühingute-tööandjate kokku leppida. Ükski osapool ei ole õnnelik ja arvatavasti kulutatakse need lisanduvad töötunnid nüüd ära selle asja arutamiseks ametiühingukoosolekutel ja kohvinurkades. Ühiskond sellest rikkamaks ei saa. 

Majanduse kasvatamiseks peaks otsima muid meetodeid kui tööaja kasvatamine. Pigem võiks kasvõi noorte inimeste töötundide kasvatamise asemel keskenduda noorte õppeperioodi tõhustamisele ja kvaliteetse hariduse omandamisele, sest kui õnnestub ühe 1000eurose liinitöölise töökoha asemel luua üks 5000eurone tarkvaraarendaja töökoht, siis on kasv 500%. Kasvatades 40tunnine töönädal 50tunniseks, on kasv aga vaid 25%. Seega on tööaja kasvatamise mõju ühiskonnale 20 korda väikesem kui haridusmeetme rakendamise mõju, aga ühiskondlik valu mõõtmatult suurem.