8 detsember 2016
Jaga lugu:

Rohkem raha avalikku sektorisse!

Margus Eimre
Margus Eimre  Foto: Erakogu

Majanduse turgutamiseks ei tohiks kärpida avaliku sektori kulusid, leiavad Tartu Ülikooli vanemteadur Margus Eimre ja Tartu linnavalitsuse rahandusosakonna peaanalüütik Indrek Kuusk (IRL).

Kriis aastal 2008 koos kaasneva majandussurutisega on olnud rängim pärast 1930. aastate suurt depressiooni. Kriisiga sisenes maailmamajandus täiesti uutmoodi olukorda: maailma, kus majandusõpiku tarkused alati ei kehti ning kus valitsevad paradoksid.

Majanduskriisid on täiesti tavalised nähtused, tulenedes sageli majanduse tsüklilisusest, ületootmisest, varude kuhjumisest, inflatsioonilisest survest. Majanduskriisidega võitleb tänapäeval eelkõige keskpank, kasutades põhilise monetaarpoliitilise instrumendina intressimäärade muutmist. Kui majandust ähvardab ülekuumenemine, tõstetakse intresse, kui majanduskasv pöördub langusse, siis langetatakse.

Ka seekord reageerisid keskpangad jõuliselt, langetades intressimäärad nullilähedaseks, kuid üllatuslikult ei toonud see reaalmajanduses õieti mingisugust elavnemist. Isegi nullintressimäärade tingimustes eelistavad majandussubjektid säästmist investeerimisele. Sellist harukordset olukorda tuntakse majandusteoorias likviidsuslõksuna.

Õppetund Jaapanis

Majandusteadlased olid kaua arvamusel, et see on ainult teoreetiline võimalus, mida praktikas ei esine. Seisukohad hakkasid muutuma, kui Jaapan langes kirjeldatud olukorda 1990. aastatel. Jaapani keskpank langetas intressimäärad nullilähedaseks, kuid ettevõtted eelistasid ikkagi säästmist ja võlgade tasumist investeerimisele. Seega oli tegemist mitte kasumit maksimeerivate, vaid võlgasid minimeerivate ettevõtetega.

Sellist olukorda, kus ettevõtted nullintressimääradega võlgasid tagasi maksavad, mitte ei investeeri, majandusõpikud ei tunne. Õpikud eeldavad, et nullintressimäärade tingimustes on alati võimalik leida kasumlikke investeeringuid ning, mis põhiline, et ettevõtted maksimeerivad kasumit. Majandusteooria üks põhieeldus on, et mõistlikud majandussubjektid maksimeerivad kasumit. Kas ettevõtete juhid kaotasid 1990. aastatel Jaapanis kõik korraga mõistuse?

Ettevõtted käitusid tegelikult igati mõistlikult. Buumijärgse mulli lõhkemise järel kaotasid ettevõtete varad kiiresti väärtust ning nende bilanss jäi n-ö vee alla: kohustused ületasid varasid. Sellises olukorras oli rahavoo arvel õige otsus tasuda võlad (mitte investeerida). Ettevõtteid ei huvitanud mitte uued investeeringud, vaid oma bilansi võimalikult kiire korda saamine. Seetõttu jätkasid nad säästmist isegi intressimäärade ajalooliselt madalal tasemel. Põhimõtteliselt samasse olukorda sattusid USA ja Euroopa 2008. aasta kriisiga (selle vahega, et kriisis mängisid ettevõtted väiksemat ja majapidamised suuremat osatähtsust). Majandussubjektid tegelevad säästmise, mitte investeerimisega, vaatamata intresside ajalooliselt madalale tasemele.

Säästmise paradoks

Siit jõuamegi paradoksaalse põhjuseni, miks 2008. aasta kriis on olnud nii ulatuslik ja püsiv –säästmine on kasulik iga võlgu vähendava subjekti jaoks eraldi, kuid kahjulik (kui kõik säästavad korraga) makromajanduslikult tervikuna. See on säästmise paradoks: briti majandusteadlase John Maynard Keynesi populariseeritud majandusparadoks, mis väidab, et kui kõik püüavad samaaegselt säästa, viib see kogunõudluse ja sissetulekute vähenemisele, mis omakorda vähendab säästmist. Kuna säästmise soov on oluliselt suurem investeerimissoovist, jääb säästetud raha lihtsalt finantssektorisse seisma ega osale majanduskäibes. See viib majanduslangusele. Keynesi vana ja paljudest unustatud teooria on viimaste aastate sündmusi kirjeldanud suure täpsusega.

Kriisi olemusest ja tekkepõhjustest märksa olulisem on küsimus, kuidas kriisiga võidelda. Erasektor tegeleb võlgade minimeerimisega, säästmine ületab tunduvalt investeeringuid, ja seda isegi nullilähedaste intressimääradega. Traditsiooniline monetaarpoliitika on osutunud impotentseks. Rahapoliitikast võiks majanduse turgutamiseks piisata, kui intresse oleks võimalik langetada negatiivseks: praktikas on see võimatu.

Vaja on teist ravimit: fiskaalpoliitikat. Kriisiga võitlemise loogika on lihtne: kuna „kõik“ säästavad, peab esile astuma keegi, kes on nõus kulutama. Erasektor seda ülalkirjeldatud bilansiliste probleemide tõttu ei tee. Seetõttu saab selleks kulutajaks olla vaid avalik sektor, rakendades ekspansiivset majandust toetavat vastutsüklilist eelarvepoliitikat. Sellega võtaks avalik sektor kasutusse muidu kasutult seisvad ressursid, sh pankadesse seisma jäänud säästetud raha.

F.D. Roosevelti rakendatud Keynesi teoorial põhinev new deal 1930. aastatel oli hea kinnitus sellise plaani edukusest. Samuti on ülaltoodu valguses selge, miks euroalas rakendatud karmid eelarvekärped on olnud üpris edutud. Avalik sektor pidanuks majandusele appi tulema ja kulutama seni, kuni erasektori bilansid saavad korda ning ettevõtted saavad asuda taas kasumi maksimeerimisele.

Kärped ei lahenda kriisi

Euroalas suurte eelarvekärbete tulemusel on erasektor jäetud aga omapead. Olukorras, kus tööpuudus oli osades riikides 25% ja noorte tööpuudus 50%, kasutati kärbetetuhinas majanduspoliitilise sammuna avalike teenistujate koondamist. Kui üha uuesti selgus kärbete ebaedukus, avaldasid nende pooldajad siirast üllatust. Üllatuslik on vaid see, et nad üllatusid.

Tööpuudusega võitlemiseks on vajalik töökohtade loomine, mitte koondamine. Kärbete ebaõnnestumine oli loogiline ja ettearvatav. „Ükski suurriik (ja euroala puhul on sisuliselt tegemist suurriigiga) pole kriisist väljunud tänu kärbetele,“ on Nobeli majanduspreemia laureaat Joseph Stiglitzi väljendus.

Tõmmates taas paralleele meditsiiniga ja kasutades Nobeli majanduspreemia laureaadi Paul Krugmani sõnu, käituti kriisiga võitlemisel nagu keskaja arstid. Viimased ei süüvinud piisavalt haiguse olemusse ning kasutasid universaalse ravina aadrilaskmist (eelarvekärpeid). Kui ravi ei aidanud, vaid patsiendi (hädas olevate euroala riikide, eeskätt Kreeka) olukorda pigem halvendas, kasutati uuesti aadrilaskmist (eelarvekärpeid). Tugevad kärped ei olnud õigustatud. Defitsiitne kulutamine oli tegelikus olukorras vajalik.

Kordamööda säästmine

Riigipoolse defitsiitse kulutamise suurim puudus on riikide võlakoorma kasv, kuid see on ajutine. Niipea, kui majandused tõusevad jalgele (tööpuudus väheneb oma loomuliku taseme ligi, ettevõtete bilansid saavad korda), pole valitsuste defitsiitsele kulutamisele enam õigustust. Siis saab avalik sektor hakata säästma ning uuesti kasumit maksimeerivad ettevõtted investeerima. Kõigepealt tuleb avalikul sektoril erasektor praegusest õnnetust seisust välja aidata. Seejärel saab avalik sektor ise tugevnenud erasektori toel oma finantsseisu korrastada. Kord saab säästa üks, kord teine. Kõigi korraga säästmine on iseennast hävitav.

Senine kriisiga võitlemine pole olnud optimaalne. Ka IMF, kes alguses pooldas kasinusmeetmeid, on seda hiljem sunnitud tunnistama. Me ei saa kunagi teada, mis saanuks, kui algusest peale antuks patsiendile sobivat ravimit ehk rakendatud majandust toetavat eelarvepoliitikat. Võttes aluseks ajaloo õppetunnid ning kaasaegsed makromajanduse kontseptsioonid, ei saa välistada, et sellisel juhul oleks kriisi mõjud praeguseks juba täielikult seljataga.

Autor: Margus Eimre ja Indrek Kuusk

Seotud lood

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt