Erasektori kulu ei tohi paisutada

Margus Eimre ja Indrek Kuusk kirjutasid 9. detsembri Äripäevas, et majanduse turgutamiseks tuleb suurendada avaliku sektori väljaminekuid. Avalikku sektorisse ei peaks suunama rohkem raha ainult selle põhjendusega, et see oleks õige keinistliku majandusteooria järgi.

Artiklis väideti, et kõigepealt tuleb avalikul sektoril erasektor praegusest õnnetust seisust välja aidata. Ei saa öelda, et erasektoril oleks võlakoormuse seisukohast õnnetu olukord. Eesti erasektori võlakoormus SKPst on praegu umbes 90%, Euroopa Komisjon peab majanduse tasakaalule probleemi tekitavaks võlakoormust üle 160%.

Eestis oli avaliku sektori osakaal SKPst 2014. aastal 38%, järelikult oli erasektori osakaal 62%, mis tähendab omakorda, et avalik sektor on umbes 1,5 korda väiksem kui erasektor. Seega, kui avalik sektor tahaks n-ö katta erasketori tegemata jäetavaid väljaminekuid, siis peaks ta hakkama kulutama enda suurusega võrreldes üleloomulikult palju.

Ja kuhu peaks raha panema?

Ka juhul, kui avalik sektor saaks hakkama oluliselt rohkem kulutamisega, tekiks küsimus, kuhu avalik sektor peaks enda täiendavad väljaminekud suunama. Kui avalik sektor hakkaks suunama rohkem raha personalikuludesse, siis see veaks palgakasvu veel kiiremini, mis on juba niigi probleem. Sellel oleks veel teine negatiivne aspekt – täiendav raha avaliku sektori personalikuludesse vähendaks tõenäoliselt veelgi avaliku sektori tööjõu liikuvust. Ehk veelgi suurem osa avaliku sektori töötajatest jääks n-ö paikseks.

Ka ei oleks hea, kui avalik sektor hakkaks rohkem raha suunama majandamiskuludesse (administreerimine, sõiduautode ülalpidamiskulud jms), sest see oleks tänane kulu ega looks efekti tuleviku vaatevinklist. Kui avalik sektor hakkaks rohkem kulutama, siis oleks kõige parem, kui suunata rohkem raha investeeringutesse, sest siis oleks täiendaval rahal vähemalt mingigi püsiv väärtus. Avaliku sektori investeeringute maht oli 2015. aastal 1 798 693 934 eurot (ligikaudu 1,8 miljardit eurot) ja see moodustab umbes 15% avaliku sektori väljaminekutest. Sellest 50% on teinud keskvalitsus ja alla 20% kohalikud omavalitsused. Keskvalitsuse investeeringutest 2/3 on tehtud majanduse (teed) ja riigikaitse valdkonnas. Kohalikud omavalitsused on ¾ investeeringutest teinud majanduse (teed), hariduse (lasteaiad ja koolid), elamu- ja kommunaalmajanduse (peamiselt veevarustus) ning vaba aja valdkonda. Kõik need investeeringud on kvaliteetse elukeskkonna seisukohast tervitatavad, kuid need ei ole tootvad investeeringud, mida üldjuhul suudab teha ainult erasektor.

Ei saa ka unustada Eesti majanduse väiksust, mille tõttu kulutatav euro ei pruugi väga kaua kodumaa pinnal veereda, vaid võib väga kiiresti siia tuleva kauba vastu siit lahkuda ja minna tegusid tegema hoopis teiste majanduste heaks.

Seega, kuigi majandusteoreetiliselt oleks õige kord avalikul sektoril kulutada ja seejärel jälle erasektoril, siis praktikud peavad silmas ka teatud piirkonnaspetsiifilisi asjaolusid, mitte ei rutta ainult õpiku põhjal majandust korda tegema.