Miks hanked rappa lähevad

Riigihangete seadust on aastaid lihvitud. Alati võiks parem olla. Praegu tagavad hankeprotsesside soovimatu tulemuse pigem hankija puudulikud oskused oma vajadusi kirjeldada, julgus asjatundjatelt abi küsida ja motivatsioonitus kõikide pakkujate tausta korrektselt kontrollida.

Suurim reha, mille otsa turvateenust ostes tavaliselt astutakse, on vaid madalaima hinnakriteeriumi kasutamine. Juhul kui hankes toodud teenuse kvaliteedinõuded annavad liigset tõlgendusruumi, tulebki leppida partneriga, kes ei saa oma kohustustega hakkama. Lepingut enne tähtaega lõpetama ei kiputa, sest tähtaeg on kivisse raiutud ja kes see ikka tahaks oma viga tunnistada.

Teisest äärmusest meenub lugu hankijast, kes turvateenuse ostmisel küsis paljudelt ettevõtetelt nõu turvakaamerate kohta. Hankedokumenti pandigi kirja erinevate tootjate parimad näitajad. Paraku selgus protsessi käigus, et selliste parameetritega kaamerat polegi veel leiutatud.

Tuleb tunnistada, et vahel jääb vajaka nii vajaduste kirjeldamisest kui ka riskide hindamisest. Näiteks Tallinna Vangla nõrkvoolusüsteemide hanke võitis ettevõte aastakäibega märgatavalt alla vastava projekti rahalisele mahule. Odava hinnaga väikese tegijaga tehtud tehingu õnnestumiseks jääbki nüüd tellijal hinge kinni ja konkurentidel suu kinni hoida.

Mõttetute vaidluste vältimiseks sea selged kriteeriumid ja oska neid põhjendada. Nii väldid süüdistusi kellegi eelistamises ega pea hanke käigus jooksvalt tingimuste muutmise peale kõikide osapoolte aega raiskama. Et asi ei muutuks liialt ühe ettevõtte nägu, on tasakaalustav mõju alaliitudel. Näiteks Turvaettevõtete Liidul turvasektoris, kust samuti saab turvateenuse hankijatele praktilisi soovitusi.

Kahjuks tuleb ette olukordi, kus hankes osaleja on enda kvalifitseerimiseks esitanud valeinformatsiooni. Nii juhtus sel aastal Tallinna Ülikooli turvahankega, kus kahte osalenud turvaettevõtet kahtlustati selles, et nad valetasid oma teenuse ja varasema töökogemuse kohta. Ülikool kui hankija väärib siin eeskujuks toomist, sest võttis vaevaks pakkujate andmeid kontrollida ja välistas kahtlaste andmete esitajad.

Juhtub ka, et pole kooskõla soovide ja võimaluste vahel. Tulemuseks on hanke tühistamine, mis toob kõikidele osapooltele asjatuid kulusid.

Mitte, et tahaks kuidagi ajakirjanikelt tööd ära võtta, aga isiklikult loodan, et hapukaid artikleid riigihangete järjekordsetest ebaõnnestumisest jääb vähemaks.