Ratas viis Eesti esimeseks

Peaminister Jüri Ratas avaldas eilsete päevalehtede arvamuskülgedel mitmeosalise kiidulaulu aastateks 2018-2021 koostatud riigi eelarvestrateegia kohta, mis peaministri kinnitusel panustab muuhulgas inimeste heaolusse. „Järgmise aasta riigieelarve suurendab selgelt Eesti inimeste heaolu, sest kinnitatud eelarve kohaselt kasvab meie keskmine netopalk ligikaudu 12 protsendi võrra,“ kuulutas Ratas.

Kahjuks unustas numbrimaagiaga tegelev peaminister Äripäevas, Postimehes ja Päevalehes ilmunud arvamusartiklites ära ühe olulise fakti, mis näitab, et olukord pole üldsegi nii ilus. Peaminister ei maininud enda kirjutistes kordagi sõna maksukoormus. See on mõistetav, sest igal aastal on valitsus vaikselt, kuid sihikindlalt lükanud oma karvase käe üha sügavamale maksumaksja taskusse. Selle tegevuse kattevarjuks meeldib poliitikutele rääkida üksikutest maksumuudatustest, mis jätavadki eksliku mulje, et maksukoormus väheneb.

Just maksukoormuse kontekstis on valitsuse eelmisel nädalal kinnitatud nelja aasta pikkune strateegia väga kehv dokument. Eesti maksumaksjad saavad lähiaastatel kogeda senisest veelgi järsemat maksukoormuse tõusu.

Järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia teatab meile, et valitsuse eesmärk on stabiliseerida maksukoormus 36 protsendi juures SKPst, vähendades tööjõuga seotud makse. 2017. aasta maksukoormuseks kujuneb prognooside järgi 34,8% SKPst ning järgmisel aastal kerkib see näitaja 35,8%-le ja jääb samale tasemele 2021. aastani.

See on nukker perspektiiv, arvestades seda, et praegune valitsus on koostanud plahvatusohtliku kokteili, mis võib lähiaastate majandusarengu tugevalt kreeni lükata. See kokteil koosneb kolmest komponendist: reservide kasutamine, maksukoormuse suurendamine ning investeeringute tarbeks laenu võtmine. Neid abinõusid üksikuna vaadates ei oleks põhjust olla kriitiline. Ratase valitsuse pakutud pakett toob aga külma higi laubale.

Ratas jt ministrid on viimasel ajal palju rääkinud madalapalgaliste maksureformist, millega suurele hulgale inimestest jäetakse raha rohkem kätte. Sellest reformist ongi peaministri meeskond arvutanud keskmise netopalga 12 protsendi suuruse kasvu järgmisel aastal. Medali teine pool ehk üldine maksukoormuse tõus aga näitab, et lõpptulemusena võtab valitsus maksumaksjatelt rohkem ära, kui on seda teinud varasematel aastatel.

Enne viimast masu püsis maksukoormus Eestis stabiilselt 30-31% vahel. Majanduslangusele reageerides kergitas toonane Andrus Ansipi valitsus 2009. aastal maksukoormuse 34,9%-le ning sellele järgnevatel aastatel on koormus olnud vahemikus 32-33%. Alates Taavi Rõivase peaministritoolile istumisest on aga maksukoormus igal aastal järjekindlalt kerkinud ning Ratase valitsus lükkab sellele negatiivsele arengule veelgi hoogu juurde.

Oleme viimastel aastatel olnud Euroopas üks kiiremini maksukoormust tõstev riik ning värske eelarvestrateegia valguses on tõenäoline, et suudame seda kurba tiitlit ka kaitsta. Näiteks jääme märgatavalt alla Lätile ja Leedule, kus maksukoormus on püsinud alla 30%.

Eriti rumalas olukorras on IRL ning selle partei valijad. Aga see pole esimene kord, kui IRLi ajutrust hindab oma valijaid haugi mäluga olevateks. IRL kirjutas kaks aastat tagasi toimunud riigikogu  valimiste eel enda programmi lubaduse, et maksukoormus tervikuna jääb nende võimule saades 2010. ja 2014. aasta tasemele ehk alla 33%. Tegelikkus on vastupidine. IRLi kuuluva rahandusministri juhtimisel tõuseb lähemal kahel aastal maksukoormus igal aastal umbes protsendipunkti võrra.

Maksukoormuse järsk tõus kätkeb erinevaid ohte. Esiteks on valitsus tegemas mitut maksupoliitika muudatust, mille täpset mõju ei oska keegi hinnata. Rahandusminister Sven Sesteri prognoosi kohaselt kasvab riigi maksutulu järgnevatel aastatel 6,5% aastas. Maksumaksjatele oleks hea uudis, kui nii kiiret kasvu ei tuleks, sest siis oleks lootust, et üldine maksukoormus jääb Ratase valitsuse soovitud tasemest madalamale. Teisalt võib uute maksude läbikukkumine sundida nii-öelda vanu ja töötavaid makse kergitama.

Maksukoormuse kiire tõus tähendab seda, et Eesti atraktiivsus investorite silmis väheneb ning nad hakkavad eelistama mõnda teist piirkonda. Selliseid riike, kus maksukoormus on Eestist madalam, on Euroopas juba arvestatav hulk.

Kõige halvem praeguse valitsuse käitumise puhul on aga see, et avalikult sektorilt kaob surve olla säästlikum ja efektiivsem ehk muudame oma riigi ülekaaluliseks ja laisaks. Ratase valitsuse otsused võtta kasutusele reservid, võtta laenu ja suurendada maksukoormust tähendavad, et avalik sektor saab enda käsutusse senisest rohkem raha, mille tark kasutamine võib osutuda ülejõu käivaks ettevõtmiseks.