Tasakaalust väljas eelarve: kosutab või kurnab?

Indrek Kuusk ja Margus Eimre 19. mai 2017, 07:00
Vormis
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170519/OPINION/170519656/AR/0/Vormis.jpg

Parim aeg Eesti majandust aidata on mööda lastud, väidavad rahandusanalüütik Indrek Kuusk ja teadur Margus Eimre.

Riigieelarve defitsiit on vastuoluline teema. Tunnustatud majandusteadlaste arvamused võivad siin kardinaalselt erineda. Suurelt üldistades: üks koolkond väidab, et defitsiit on üldjuhul halb. Teise äärmuse seisukoha järgi on valitsuse defitsiitne kulutamine majanduskasvu kindlustamiseks vajalik.

Majandusteooria peavoolu seisukoha järgi tuleb kasutada vastutsüklilist eelarvepoliitikat. See tähendab, et majanduskriisi perioodil on defitsiit mõistlik, sest aitab turgutada langenud kogunõudlust, siluda tarbimist, reageerida jõulisemalt kriisi mõjul kasvanud abivajajate aitamiseks jne. Kiire kasvu perioodil ei ole defitsiit aga põhjendatud. Headel aegadel tuleks hoopis tasuda rasketel aegadel tekkinud võlgasid. Sellise lähenemise alusepanija oli briti majandusteadlane John Maynard Keynes, tänapäeval on tuntumad keinsistid Paul Krugman ning Joseph Stiglitz.

 

Üldiselt võib väita, et majanduskriisis, eriti hiljutises rängas kriisis, pole defitsiitne kulutamine mitte ainult aktsepteeritav, vaid soovitatav. Seda toetab mitu majandusteoreetilist kontseptsiooni, näiteks likviidsuslõks, säästmise paradoks ja bilansiline majanduslangus. Kõikide nende teooriate taga peitub idee, et valitsussektori defitsiitne kulutamine turgutab majandust ehk soodustab majanduskasvu. Isegi tänapäeva üks tulisemaid keinsluse kriitikuid ning tasakaalus eelarve pooldajaid Chicago Ülikooli professor John Cochrane on tunnistanud, et kriisi tingimustes on eelarvedefitsiit mõistlik.

Aga defitsiit heal ajal?

Kui valitsuse defitsiitne kulutamine soodustab majanduskasvu, miks ei võiks siis eelarve ka headel aegadel defitsiidis olla? Kiirenev majanduskasv peaks ju heaolu suurendama? Kahjuks see siiski päris nii ei ole.

Peamine takistav asjaolu on nn väljakurnamise efekt. Nimelt konkureerivad avalik ja erasektor turul sisendite (ressursside) pärast ning kui avalik sektor asub defitsiitselt kulutama, hõivab ta sellega sisendeid, mida muidu kasutaks erasektor, tõrjudes niiviisi erasektorit välja. Seega, tavatingimustes ei ole valitsussektori defitsiitsel kulutamisel majanduskasvule olulist positiivset mõju.

Sellist normaaltingimuste loogikat on pahatihti kasutatud ka 2008. aasta kriisi puhul, mistõttu võeti kasutusele ranged eelarvekärped kiireks eelarvetasakaalu poole liikumiseks. Kui maailmamajandus sisenes 2008 kriisi, sisenes ta aga hoopis teisiti toimivasse majanduskeskkonda. Sellises kriisis väljakurnamise efekt ei toimi. Asi on nimelt selles, et era- ja avalik sektor ei ole enam otseselt konkurendid sisenditele. Defitsiitselt kulutades võtab avalik sektor kasutusse muidu kasutult seisvaid vahendeid, mitte neid, mida muidu kasutaks erasektor.

Veelgi enam, osa ressursse, näiteks inimkapital, võib seistes amortiseeruda. Thomas Piketty viimaste aastate tööd on ilmekalt näidanud tööpuuduse ja vaesuse pikemaajalisi ohtusid. Defitsiitselt kulutades aitab avalik sektor neid probleeme leevendada loob rajatava infrastruktuuriga tingimused tulevasteks erasektori investeeringuteks ning järsemaks kasvutrajektooriks. Seega kriisi tingimustes ei kurna avaliku sektori investeeringud erasektori investeeringuid välja, vaid hoopis soodustavad neid. Avalik ja erasektor mitte ei asenda, vaid täiendavad üksteist. Järelikult on avaliku sektori investeeringutel majandusele märkimisväärne positiivset mõju.

Kuidas mõju mõõta

Avaliku sektori kulutuste mõju majanduskasvule mõõdab fiskaalne multiplikaator. Mida suurem on kulutuste mõju majanduskasvule, seda suurem on multiplikaator. Kiire kasvu tingimustes on multiplikaator enamasti alla 1 ning võib olla nullilähedane. Keskmine normaaltingimuste multiplikaator on ligikaudu 0,5. See näitab, et toimub ülalmainitud väljakurnamise efekt – valitsussektor kurnab välja erasektori investeeringud või tegevuskulud, mis ilma valitsuse aktiivse tegevuseta oleks toimunud.

Kriisi tingimustes on multiplikaator sageli olnud oluliselt suurem kui 1. Võib-olla olulisimaks fiskaalse multiplikaatori teemaliseks uurimuseks oli IMFi 2013. a analüüs. IMF leidis, et kriisi alguses oli multiplikaator ligi 1,5. See kinnitab ülalkirjeldatud teooriat valitsussektori kulutuste positiivsest mõjust agregeeritud nõudlusele ning seeläbi ka majanduskasvule kriisi tingimustes.

Fiskaalne multiplikaator on oluline näitaja eelarvepoliitika kujundamisel. Väikese multiplikaatori korral ei tekita kulude kärpimine erilist lühiajalist kahju. Suurte multiplikaatorite korral võib kärpimispoliitika muutuda iseennast hävitavaks: iga kokkukoitud euro kohta väheneb majandus rohkem kui euro võrra, mistõttu võlakoormus suhtena SKTsse hoopis suureneb. Selline stsenaarium rullus lahti Kreekas, kus kärpimise rakendajad eeldasid, et kärped ei tee erilist kahju ning majandus taastub kiiresti. Tegelikkuses aga osutus multiplikaator arvatust suuremaks ning kärped mõjusid majandusele laastavalt. Võttes aluse IMFi leitud multiplikaatori väärtuse 1,5 tõi iga kärbitud euro kaasa SKT vähenemise 1,5 eurot. IMF avaldas paari aasta eest auditi omaenese kriisiga tegelemise kohta, milles leidis, et IMF alahindas multiplikaatori suurust ning võttis vääralt suuna eelarvekärbetele.

Õige aeg möödas

Kommenteerides Eesti eelarvereeglite leevendamist on mitmed asjatundjad märkinud, et õige aeg defitsiidi jaoks on majanduslangus. Sellega tuleb nõustuda, kuid kahjuks ei esinenud asjatundjad selliste väidetega kriisi keskpunktis. Praeguseks on parim aeg majandust aidata mööda lastud. Kriisi ajal kärpis Eesti kõvasti kulutusi ning majanduslangus ja tööpuudus olid suured. Eelarve tasakaalu leebemalt suhtudes olnuks võimalik tööpuudust ning majanduslangust vähendada.

Eelarvedefitsiidi põhjendatus lähiaastail sõltub paljuski selle mõjus majandusele. Kui fiskaalne multiplikaator on väike, siis ei ole defitsiitsel kulutamisel väljakurnamisefekti tõttu erilist positiivset mõju. Siiski ei ole Eesti veel kriisist taastunud, mistõttu multiplikaator võib endiselt olla suur ning defitsiit soovituslik.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
18. May 2017, 13:40
Otsi:

Ava täpsem otsing