Valitsuse maksutarkuse allikas paljastatud!

Tundub, et Eesti valitsus on oma maksupoliitilise käitumisega pöördunud tagasi juurte juurde ehk püüdnud leida juhatust kirjandusklassikast. Sedapuhku näib öökapiraamatuks olevat sattunud Lydia Koidula surematu teos “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”. Ilmselt on käesoleva teose kasutamine maksupoliitiliste otsuste langetamise alusena seotud asjaoluga, et see raamat kuulub põhikooli kohustusliku kirjanduse loetellu. Kõrvaltvaatajana puudub mul kindlustunne, et otsustajate ring on hilisemas elus mõne teise teosega veel suutnud süvitsi tutvust sobitada.

Kust siis antud raamatu kasutamise äratundmine pärineb? Kui vaadata otsustusprotsesse, mille alusel valitsus on uue maksumuudatuste komplekti kokku sättinud, siis on see sündinud puhtalt ja ainult iseenda tarkusest. Just nii, nagu vana taluperemees Mäeotsa Peeter koos targa ja kogenud Erastu Ennuga kindlakäeliselt raamatus toimetavad. Ja õige ka, sest ettevõtlusringkonna tähelepanu juhtimised ja südamevalutamised on puhtalt omakasupüüdlikud ja rumalad, nii nagu Männiku Märt, see säärane mulk oma huve peretütar Maiet taga ajades kaitsta püüab.

Audiitorite koostatud analüüsid on sama mõttetud, kui perepoeg Jütsi õpetussõnad. Pealegi ilmselgelt kallutatud, kuna teenivad nende samade ettevõtjate huve. Lõppude lõpuks on sõltumatus audiitori tegevuses sama nagu sõnapidamine poliitikas, eks ole. Kuid mida arvata keskpanga murelikust raportist? Valitsuse jaoks on see kui vallaametnik Kure Aadu tühi sonimine – ei ole vaja üle mõtelda, asjad on lihtsad.