Millal jõuab raha maale?

Eesti Panga statistika järgi moodustus kommertspankade ettevõtete laenuportfell eelmise aasta lõpus 70% ulatuses Tallinnas ja Harjumaal tegutsevatest ettevõtetest. Sama statistikat teise nurga alt vaadates tuli kommertspankade filiaalide asukoha järgi laenudest lausa 83% ulatuses Tallinnas asuvatest filiaalidest.

Miks on see number muude sotsiaalmajanduslike näitajatega võrreldes nii kreenis pealinna poole?

Esimene mõte on vastata, et elujõulisem äri toimubki ju Tallinnas ja selle ümbruses. Tegelik vastus nii lihtne ei ole. Kui vaadata võrdluseks sisemajanduse kogutoodangut, siis moodustab Tallinn ja Harjumaa sellest vaid veidi üle 60 protsendi. Põhjused, et finantseerijad eelistavad üht regiooni teistele, peavad olema mujal. Samuti võib järeldada, et mitmel pool Eestis on rahastamispotentsiaal kasutamata.

Tänavusel kohalike valimiste aastal tehakse eriti palju juttu ääremaastumisest. Poliitikud otsivad lahendusi ja toetusmeetmeid maaelu edendamiseks. Raha lubatakse panna nii asfalti, rongidesse kui ka lennujaamadesse, mis on kõik rohkem või vähem vajalikud valdkonnad. Samast leiame ka argipäevasemaid kulutusi. Eitamata infrastruktuuri kaasajastamise vajalikkust, jääb õhku küsimus, kui palju ning kas see kõik aitab kaasa ettevõtlikkuse kasvule. Majanduselu edasi viiv initsiatiiv peab tekkima kohapeal. Riigil saab olla ainult toetav funktsioon. On igipõline küsimus, kas ja kui palju peab valitsus linnadest kaugemal elu toetama ja kunstlikult üleval hoidma.

Erasektori rollist regionaalpoliitika edasiviijana räägitakse harvemini, sellele pole ka suurt tähelepanu pööratud Eesti regionaalarengu strateegias ega ettevõtluse arengu kasvustrateegias. Pigem on piirdutud üldsõnaliste lausetega, nt parandame ettevõtete konkurentsivõimet. Uudistesse jõuavad aga pigem teemad, kui üks või teine ettevõte paneb pealinnast kaugemal midagi kinni. Negatiivne müüb, kuid ei kajasta päris üheselt tegelikkust. Mida saaks turumajanduse tingimustes tegutsev erasektor veel ära teha? 

Suurt rolli kannab pangandus kui majanduse vereringe. Pank läheneb finantseerimisele alati äriliselt ja pragmaatiliselt. Finantseerijad on valmis õla alla panema ettevõtetele ja äriplaanidele, mille puhul ollakse veendunud, et need on elujõulised. Soovitakse kindlust, et ettevõte on enda jaoks selgeks teinud, mida, kellele ja kuidas ta müüb. Teisisõnu, ettevõtja peab olema leidnud enda jaoks selle unikaalsuse, miks ostjad tulevad tema juurde kaupu ostma või teenuseid tarbima.

Seega, vana hea majandustõde kehtib siingi: turg paneb asjad paika. Kui maale tekib piisavalt elujõulisi ettevõtteid, siis hakkab ka elu maal taastuma ning arenema. Turgu tuleb tekitada, mitte moonutada. Rahasüsti saavate ettevõtete võimalusi tuleb adekvaatselt hinnata ja päris loodusseaduste vastu minna pole mõtet.

Miks siis ikkagi praegu erasektori investeeringud maale ei jõua? Kas suurtest linnadest eemal asuvad ettevõtted on kuidagi nõrgemad ja vajavad rohkem kaitset? On tõsi, et reeglina kuulvad maal tegutsevad firmad väikeettevõtete kategooriasse. Väikefirmad on alati avatumad kõikvõimalikele tõmbetuultele, kuid saavad olla ka märkimisväärselt paindlikumad. Näeme oma kliendiportfelli pealt, et pealinnast kaugemal tegutsevad firmad on oluliselt kohanemisvõimelisemad kui paljud suured tegijad.

Maal tegutsev firma ei tähenda tänapäeval enam ammu ainult põllumajanduse vallas tegutsevat ettevõtet. Kasvavas mahus esitavad finantseerimistaotlusi näiteks maaturismi ettevõtted, tootmisfirmad või ettevõtted, kelle tegevusalal pole füüsiline asukoht üldse tähtis. Eestis, kus ühest riigi otsast jõuab teise mõne tunniga, pole vahemaa kunagi suurema finantseeringu taotlemisel takistuseks. Samas suudab kliendile nõu anda ja laenutaotlust sisuliselt hinnata ikkagi see pank, millel on ka regionaalsed esindused kohapeal ning kellel on kohalike olude asjus parim tunnetus.

Eesti riiki saab maaettevõtluse toetamise eest ka kiita. Näiteks Kredexi ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu vahendatavad garantiid, krediiditooted ja fondid on hea näide, kuidas riiklikud institutsioonid koostöös kommertspankadega saavad toetada ning hoogu anda tublidele ettevõtjatele, kellel on hea idee ning äriplaan, kuid jääb puudu kas omakapitali, laenuressurssi või tagatisi. Krediidipanga portfellis on mitmeid sarnaseid edulugusid ning omalt poolt näeme selle suundumuse kasvu. Julgustame kõiki väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid selliste alternatiivide peale mõtlema.

Miks siis ikkagi on rahastamise statistika niivõrd pealinna poole kaldu? Olulisim põhjus peitub piiratud võimalustes saada head  ettevõtlus alast konsultatsiooni ja koolitust. Napib oskusi finantsplaani kokku panna, kuid ilma selleta on keeruline saada äriplaani finantseeringut. See omakorda pärsib ettevõtjate julgust ja pealehakkamist ärisid laiendada või üldse alustada. Tihti ei hakata isegi üritama. Pangad püüavad küll kliente nõustada, kuid põhitöö peab siiski tegema finantseeringu taotleja ise. Finantskirjaoskuse parandamine on üks punkt, kus ka riik saab maaettevõtjatele senisest rohkem appi tulla, korraldades selleks aktiivsemalt regionaalseid koolitusüritusi või vähemalt teavitades regionaalseid  ettevõtjaid, kus ja kuidas ennast harida ning kelle käest nõu küsida.

Igal juhul on pealinnast kaugemal asuvad ettevõtted finantsasutuste jaoks järjest enam fookuses ja panustatakse regionaalsetele kliendihalduritele. Loodetavasti hakkab see tasapisi ka Eesti Panga statistikas kajastuma. Julgustan kõiki ettevõtliku meelega inimesi suuremalt mõtlema ning mitte pelgama ka pealinnast kaugemal oma äri alustada.