Margus Kaasik • 19 september 2017

Gaasitaristu paisutamine lämmatab tarbijat

Margus Kaasik  Foto: Andras Kralla

Iga äriväline toetus on teise nurga alt turumoonutus, mis lisaks konkurentsi mõjutamisele jõuab lõpuks arvena kliendi lauale, leiab Eesti Gaasi juhatuse liige Margus Kaasik.

Pikalt on oodatud selgust, kas ja kes pääseb ligi Euroopa Liidu maksumaksja rahale, et rajada endale uhiuus veeldatud maagaasi (LNG) terminal.

Baltimaade gaasitaristu on juba praegu piisavalt hästi arenenud ja võimaldab üle kanda hoopis suuremat gaasikogust, kui seda tegelikult tehakse. Seega on iga järgmise investeeringu mõistlikkus küsimuse all. Eriti veel arvestades, et energiatõhususe pidev kasvamine vähendab ajas ka tarbitava ja ülekantava energia kogust.

See kõik asetab uudise, et tõenäoliselt jäävad Balti riikide LNG-terminalide projektid üldse kõrvale uuendamisel olevast Euroopa Ühishuvi projektide nimekirjast, uudsesse ja loogilisse valgusesse.

Energeetika on nii kapitalimahukas valdkond, et selle taristut tuleb arendada turupõhist loogikat ja isetasuvuse sihti aluseks võttes. Toetuste tingimustes ja naabriga konkureerides on kerge tulema mõte, et miks ka mitte ja parem juba mina kui naabrimees. Kuid tegelik tõe kriteerium on see, kas tavalises ärikeskkonnas on üks või teine investeering mõistlik. Mis on see, mis paneb gaasi tahtma just läbi minu rajatava taristu voolata?

Iga äriväline toetus on teise nurga alt turumoonutus, mis lisaks konkurentsi mõjutamisele jõuab lõpuks arvena ka kliendi lauale. Tuleb tagada, et kõik meie riigitoetused või euroraha investeeritakse avalikes huvides parimal moel. Nii, et ei tekiks üleskorjamistootava kingituse efekti, mis võib viia lõpuks vähemtõhusate lahendusteni.

Hind kerib üles

Näen ohtu, et gaasitaristu investeeringute ülepaisutamine ja sedakaudu kütuse hinda edasikandumine võib gaasi kui puhta, mugava ja seni soodsa hinnaga kütuse populaariseerimise asemel hoopis vastupidise spiraali käivitada – gaasimaht väheneb tulenevalt tõusvast hinnast, mis paneb hinna omakorda veelgi enam kasvama ja lõpuks jääb kannatajaks klient.

Nõus, et siht tuua konkurentsi gaasiturule ja võimaldada rohkemate tarnijate gaasil torudes voolata on hädavajalik gaasi kui kütuse konkurentsivõime tõstmiseks. Küll aga teeks Eesti jaoks vajaliku töö parema hinna ja varustuskindluse saavutamisel  ära ka juba Euroopa kaasrahastuse saanud ühenduste rajamine Eesti–Soome ja Leedu–Poola vahele ning praeguse taristu tõhusam ärakasutamine.

Tõsi, mingis perspektiivis on ka LNG-terminalivõrgu laienemine vajalik, eriti kui suudetakse projektid planeerida turupõhiselt ja isetasuvuse loogikat arvestades. Kuid praegu on Eesti ja Balti võrguühenduseta gaasiturg selleks veel liiga väike – hulgiturul LNG üldjuhul torugaasiga konkureerida ei suuda, LNG kui laevakütuse maht on alles kasvu alustamas ja LNG kui autokütus alles tõstab pead. Seega on taristu veel mõnda aega tegelike vajaduste katmiseks piisav.

Ma ei usu, et pakkumise poole forsseerimine toetustega annaks piisavat ühiskondlikku kasu – küll turg ise annab nõudluse kasvades signaali uute võimsuste ehitamiseks! Parem plaan oleks seni aga toetada gaasi efektiivsemat tarbimist, kaotades takistused gaasi tarbimisele või vähendades toetusi konkureerivatele kütustele. Sellisel tegevusel võiks kokkuvõttes olla palju suurem ühiskondlik kasu nii keskkonna kui ka iga tarbija personaalse rahakoti vaatest. Klient on rõõmus, kui teda ei kammitse määratud kaugküttepiirkondade piirid, kui ta ei pea muretsema voluntaristlike aktsiisitõusude pärast ja kütuseturg tervikuna on moonutustest vaba.

Hetkel kuum