Alari Purju • 23 oktoober 2017
Jaga lugu:

Mille eest see mees Nobeli sai?

Alari Purju
Alari Purju  Foto: Maris Ojasuu

Inimesed mitte ainult ei kaldu ratsionaalsusest vahel kõrvale, vaid teevad seda süstemaatiliselt, näitas Richard H. Thaler. EBSi külalisprofessor Alari Purju tutvustab tema teooriat.

Rootsi Keskpanga antav Alfred Nobeli mälestusauhind majandusteooria alal läks 2017. aastal Chicago ülikooli Booth ärikooli majandusprofessor Richard H. Thalerile. Värske laureaadi puhul peeti oluliseks tema panust majandusteooria valdkonda, mis tegeleb inimkäitumise psühholoogiliste eelduste arvesse võtmisega majandusotsuste langetamisel. Ta näitas, kuidas piiratud ratsionaalsus, sotsiaalsed eelistused ja enesekontrolli puudumine mõjutavad süstemaatiliselt nii indiviidide otsuseid kui turul saavutatavaid tulemusi.

Thaleri panus piiratud ratsionaalsuse mõjule inimkäitumise süstemaatilisel kujundamisel on seotud omamisefekti kasutusele võtmisega majandusteoorias. Inimesed hindavad mingeid asju kõrgemalt seetõttu, et need kuuluvad neile, ning see asjaolu toob kahju, mõjutades ressursside paigutusega seotud otsuseid.

Üheks avaldumisvormiks on näiteks empiiriliste uuringutega kindlaks tehtud suur erinevus sama kauba puhul täheldatava hinna vahel, mida indiviidid on nõus maksma seda ostes, ning selle hinna vahel, mida nad küsivad sama asja müües. Siin võib näiteks meenutada kinnisvaraturgu ja sageli ebarealistlikke ootusi müüdava kinnisvara eest küsitavate hindade asjus.

Kuidas inimene mõtleb rahast

Kõige üldisemalt on küsimus, kuidas inimesed mõtlevad rahast. Otsused langetatakse pigem üksikute kulutusi puudutavate valdkondade kui eri alternatiive hõlmavate terviklike arvestustega. Indiviididel on kalduvus jagada kulutused kastidesse, nagu toit, rõivad, eluasemekulud ning kasutada iga kululiigi kohta mõttelist arvepidamist. Selline jaotamine toetab ka enesekontrolli ning piirab ülekulutamist.

Sellisel viisil korraldatud enesekontrolli näitena toovad Thaler ja tema kaasautor Sunstein loo kahe tuntud näitleja Gene Hackmani ja Dustin Hoffmani kohtumisest aastaid tagasi, kui nad olid alles karjääri alustavad sageli ilma rahata sõbrad. Hackman meenutas külaskäiku Hoffmani korterisse ning seda, kuidas viimane küsis temalt raha laenuks. Hackman nõustus laenama, aga seejärel läksid nad Hoffmani kööki, kus ta avastas riiulil purkide rea, milles kõigis oli raha. Ühele purgile oli kirjutatud „üür“, teisele „kommunaalkulud“ jne. Küsimuse peale, miks ta tahab raha laenata, samal ajal kui tal on seda nii paljudes purkides, osutas Hoffman tühjale purgile sildiga „toit“.

Mõistlik oleks sellisel juhul ilmselt olnud raha kulutamisse paindlikumalt suhtuda, aga heaolu seisukohalt ammendava vastuse andmiseks peaksime rohkem teadma Hoffmani eneseohjeldamise võime ja Hackmani altruismi ulatuse kohta, mis avalduks selles, kas ta küsiks sõbralt intressi või laenaks niisama jms kohta. Teiseks näiteks lahterdamise ebaratsionaalsusest on raha säästukontol ja samal ajal krediitkaardi võlg. Mõistlik lahendus oleks muidugi palju kõrgema intressimääraga krediitkaardi võla kohene tasumine, mida paljud inimesed aga ei tee.

Kahekordne rehkendus

Üheks täiendavaks ülesannete püstitamise viisiks selles valdkonnas on nn kahekordse mõttelise arvestuse uurimine, kus võrreldakse tarbimisest saadavat naudingut ning selle eest maksmisega seotud valu. Siin kasutatakse paaripanemise mõistet, mis on seotud selle uurimisega, millisel määral tarbimine tuletab meelde selle eest tasumise vajadust ning vastupidi. Ühes seda nähtust käsitlevas artiklis on Thaler koos kaasautoriga toonud näiteks veine koguvad indiviidid. Uute koguste muretsemist käsitlevad sellised kogujad pigem investeeringu kui kulutusena. Samal ajal tõlgendavad nad varem ostetud veini avamist õhtusöögi ajal sageli tasuta tarbimisena või isegi säästuna.

Thaler ja Shefrin töötasid välja majanduslike probleemide käsitlemiseks duaalse planeerija-tegutseja mudeli, mis vastab ka teistest valdkondadest tuntud inimkäitumise mõjutajaid hõlmavatele komplekssetele mudelitele. Selles mudelis on isikul kaks mina: vahetult tegutseja ning kaugele ette vaatav planeerija. Tegutseja hoolib vahetust kasust, planeerija peab aga silmas kogu elukaart hõlmavat kasu. Viimase maksimeerimiseks peab planeerija piirama tegutseja jooksvat tarbimist või reeglid, millega piiratakse otsustaja tegutsemisvabadust.

Planeerija-tegutseja mudel võtab arvesse tõsiasja, et kiusatusele vastupanemiseks tuleb kasutada vaimujõudu, millel on aga oma psüühiline hind. Inimeste isiklikud omadused määravad, kui efektiivne on planeerija tegutseja kontrollimisel. Üheks Thaleri ja kaastöötaja panus selle tegelikult juba Adam Smithi aegadest pärit eri majanduslike minade uurimise probleemile oli enese kontrolli ülesande käsitlemine valitsemise valdkonnast tuntud volitaja ja agendi mudeli raamistikus. Sellisel juhul on elukaart hõlmav kasu see, mille omanik planeerija on ning selle maksimeerimiseks on vaja tegutsejat piirata. Samal ajal aga avaldub elumõnu vahetutes hetkedes, millega seotud naudingute loomisel on tegutseja nii meisterlik. 

Süstemaatiline ebaratsionaalsus

Thaler on oma uuringute tulemustel põhinevate poliitika soovituste rakendamisel soovitanud kasutada nn müksamise, õigesse suunda lükkamise või sellele vihjamise põhimõtet (inglise keeles nudging). Mõne mõttes on selle suunitlus lähedane turundusega, erinevus seisneb aga taotluses suunata inimesi endid oma eluaegset kasu hindama.

Üldisemas plaanis kuulub Thaleri soovitav poliitika kujundamine libertaalse paternalismi valdkonda. Paternalismi pool viitab siin kellegi targema poolt, kelleks võib olla arvamusliider, antud soovituste järgimisele. Libertaanlik suundumus viitab aga täielikule vabadusele soovituste täitmisel.

Thaler mitte ainult ei näidanud, et inimesed kalduvad ratsionaalsetest otsustest kõrvale, vaid et nad teevad seda süstemaatiliselt. Viimane omadus teeb selle teaduslike meetoditega hõlmatavaks. Paul Krugman (Nobel 2008) on oma blogis püüdnud anda hinnangut Thaleri uurimissuuna üldisele tähendusele majandusteaduses. Krugman väidab, et üldiselt tunnustatakse seda, et inimesed pole oma majanduslikus käitumises täiesti ratsionaalsed. Küsimus on selles, kas lähtudagi sellest, et ebaratsionaalsus on kõige alus või pidada ratsionaalsuse eeldust siiski jätkuvalt parimaks ning uurida sellest kõrvale kaldumisi. Krugmani arvates sõltub vastus suurel määral uuritavast valdkonnast.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt