Raivo Hein • 20 november 2017
Jaga lugu:

Loll valitsus komistab oma noa otsa

Ettevõtja ja investor Raivo Hein
Ettevõtja ja investor Raivo Hein  Foto: Andres Haabu

Võimul olev valitsus käitub nagu loll peremees, kes kuldmune muneva kana potti paneb, leiab investor Raivo Hein.

Maksud on alati kirgi kütnud. Ühelegi inimesele ei meeldi, et ta peab iseenda teenitust kellelegi loovutama lõivu, kümnist, aktsiisi, tulumaksu – ükskõik, kuidas me seda nimetame. Selle vastu võideldakse nii seaduslike kui ka ebaseaduslike meetoditega. Kes peseb raha pesumasinas, kes peidab mere taga saartel, kes punub keerulisi skeeme, kus must valgeks muutub. Osad ei petagi, jätavad lihtsalt maksmata.

Teiselt poolelt aga, läbi ajaloo on riigid makse kogunud. Riik on kallis pidada ja maksud tuleb kodanikelt kätte saada. Vanadel aegadel said rahva poolt vihatud maksukoguja ameti endale aadlikud ja jõukamad kodanikud, kes vahendustasu eest kopika kuningale kokku korjasid. Korraliku haridusega kodanikud mäletavad kooliajast kindlasti Antoine Lavoisier'd, prantsuse keemikut ja aristokraati, kes lõi põlemise hapnikuteooria ja andis hapnikule tänagi kasutusel oleva nime.

Ühtlasi pidas ta maksukoguja ametit, mis talle ka surma tõi. Antoine Lavoisier giljotineeriti Prantsuse revolutsiooni ajal reeturina 8. mail 1794 ühena 28 ebapopulaarseks muutunud Ferme Générale’i maksukogujast. Milline jõhker lõpp suurele teadlasele!

Kuldmuneja pannile

Valitsustel tasub seda maksude altarile toodud ohvrit meeles pidada. Heale peremehele on kombeks headel aegadel raha kõrvale panna ning investeerida tulevikku. Tark valitsus ei aja oma kuldmune munevat kanakest, kelleks võib pidada peamise maksutulu toovat ettevõtlust, esimesel võimalusel potti, vaid hoiab teda ületalve. Üksnes loll võib vahetada pikaajalise tulu ühekordse kanapraest saadava naudingu vastu.

Võtkem kasvõi see aktsiisijant. Iga analüütik ja majandusinimene saab aru, et kummi lõpmatult venitada ei anna. Ometi korrutatakse kui mantrat, et eelarve tuleb täis ja kõik on kaunis. Kui hind juba küllalt kõrge ning teenust minnakse Lätti ostma, siis peab hinda veelgi tõstma, sest rahva tervis on ülim! Kus tagurpidi maailmas me elame? Äkki keelustaks alkoholi täielikult ja nõuaks kodanikelt lihtsalt aktsiisi, siis oleks tagurpidisus täiuslik! Kõik näevad, et kuningas on aga alasti. Kuningas ise aga loomulikult mitte.

Samamoodi on pahempidi tiritud ja pusasse aetud maksundus. Enamvähem kõiki rahuldav lihtne ja loogiline maksuseadus on korralikult täis soditud ning keegi ei saa enam suurt aru, mis seal kirjas on. Tuhanded astmed, kavalad tagurpidi skeemid, erisused sektorite kaupa.

Keerukate mõttekonstruktsioonide poolest kuulus peaminister väidab, et enamus riigialamaid võidab nüüd 64 eurot. Kindlasti osad võidavadki. Enamus aga peab hakkama arvutama, konsultante palkama, avaldusi esitama ja oma sissetulekuid mitte deklareerima. Ja seda mitte vajadusest petta, vaid protsessi keerukuse ja kalliduse tõttu.

Ettevõtjad otsustavad palgata kõrgepalgaliste asemel hulga madalapalgalisi töötajaid, nii on seaduslik viis makse kokku hoida. Pangad hakkavad maksma dividende aina suuremas osas välja, sest nii on maksukoormus kõige väiksem. Kasvule orienteeritus muutub mõnusaks tiksumiseks soojades pükstes. Kõrgepalgalised lõpetavad pingutamise, sest see ei ole soositud. Pihta saavad nii töötavad pensionärid kui ka mitmest kohast tasu saavad tavalised töötajad. Tunnihinna aluselt töötavad inimesed. Riigihaldus ise ka, sest kogu selle sodi-podi haldamiseks on vaja ju inimesi juurde.

Klassiviha õhutamine on juba normiks saanud. Rohelist värvi kohalikud lehed on seda aastakümneid propageerinud. Nüüd lisandub ka riiklik kaebamispoliitika.

Edaspidi peab liikluregistrisse lisama auto juurde märkme, kas see on töösõitudeks mõeldud või mitte. Tähelepanelik kodanik saab siis kontrollida, kui naabrimehe autos tite tooli näeb. Muidugi ei kehti need reeglid riigi oma autonduse kohta.

IRL lõi noa selga

Tagurpidi on ka see, et valijad ei ole oma praegust valitsust selliseks käitumiseks delegeerinud. Vasakpoolsus, võrdsus ja hallus ei võitnud viimaseid valimisi. Võimule said nad tänu IRL-i reetlikkusele, kellel hakkas pind jalgealt kaduma. Korraliku teraga nuga on sellisel kombel alati abiks.

Riigiaparaadi prioriteet peaks olema oma kuldmune muneva kana elushoidmine. Järgmine eesmärk on nõrgemate aitamine. Tagurpidi Antslas käivad asjad aga teistmoodi. Kuldkanad tapetakse või lõigatakse nende reielt tükikesi söömiseks. Muidu lähevad veel liiga rammusaks!

Praegune valitsus defineerib lollust ja rumalust ümber järjest jõulisemalt. Oma mõõk lõikab aga tõhusalt jalad alt, teame. Ja kui Lavoisier' surm oli tragöödia, siis selle valitsuse oma oleks pigem tervendav. Muidugi, kui järgmised paremad saavad.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt