Kaitsetööstus teeb riigikaitse tulusaks

Kaitsetööstus on viimastel aastatel muutunud Eestis sarnaselt teistele riikidele oluliseks osaks nii riigi majandusest kui ka riigi julgeolekust. Sisuliselt nullist on üles ehitatud arvestatav majandussektor.

Kiire areng on toonud kaitsetööstuse ette aga täiesti uued väljakutsed, mis vajavad koostöös riigiga lahendamist ning mis seonduvad kaitsetööstuse rolliga riigikaitses, õigusaktide, finantseerimise ning riigi üldisema toega nii Eestis kui välisturgudel.

Kaitsetööstus on keerukaid tehnoloogiaid ja teenuseid pakkuv sektor ning on seetõttu keskmisest nutikam majandusharu, pakkudes majanduses kõrgemat lisandväärtust. Valdavas osas on need tooted ja teenused konkurentsivõimelised ka eksporditurgudel Euroopas, Lähis-Idas, Põhja-Ameerikas ja mujalgi. Ekspordikäive moodustab kolmandiku Eesti kaitsetööstuse käibest ning on kogu aeg viimastel aastatel kasvanud.

Kolmandaks, rahastamisvõimaluste vähesus piirab kaitsetööstusettevõtete edasist kiiret kasvu. Kuna eksport on olnud kaitsetööstuses tugevalt fookuses, siis on Eesti kaitsetööstusettevõtted toomas koju järjest mahukamaid lepinguid. Head uudised aga siinkohal mõnikord lõppevad. Peale lepingu sõlmimist on lepinguid vaja ellu viia, lepingus lubatud tooted on vaja valmis toota ning teenused vaja käivitada ning ilma rahata see ei sünni. Meie väikesed ettevõtted ei hoia rahapakke niisama oma töökoja riiulitel. Välisriigid aga ettemakseid ei tee.

Ettevõtte omanikud, kui neil on jõudu, võivad loomulikult raha tõsta lepingute täitmiseks, kuid see raha võiks samal ajal hoopis uut arendustegevust rahastada, mitte olla tootmise all kinni. Pangad võiksid aidata, kuid siis ilmneb kurb tõsiasi, et relvade, laskemoona ja lõhkeainega tegelemisel laiutatakse käsi, kuna valdkond on keeruline, ega osata hinnata riske. Mõned pangad on võtnud vastu poliitika, et nad põhimõtteliselt ei finantseeri relvatööstust. Kredex ei saa ka mitmetel juhtudel appi tulla, kuna teda piirab Euroopa Liit ja selle reeglid mis samamoodi kaitsetööstusvaldkonda ülemäära hea pilguga ei vaata.

Seetõttu on vaja siin mõelda näiteks Kredexi juures Eesti riigi rahade eest loodavale fondile, mille kaudu saaks finantseerida kaitsetööstuse lepinguid eksporditurgudel läbi ekspordikrediitide süsteemi. See kõik saab aga rajaneda vaid poliitilisele otsusele.

Neljandaks, riigi tugi kaitsetööstusele on möödapääsmatu eksporditurgudel. Rahvusvahelistel turgudel ei oota meid keegi, kuna konkurents on tihe ja läbi imbunud poliitilisest protektsionismist. Tihti on vaja teha Eesti riigi tippjuhtkonna tasemel poliitilisi ja diplomaatilisi pingutusi selleks, et kliendini, kelleks on tavaliselt teine riik, üldse jõuda. Seetõttu on oluline riigi poolne tugi ennekõike erinevatel relvastusmessidel, kõrgetasemeliste delegatsioonidega kohtumisel, uste avamisel ning oma ettevõtete huvide eest seismisel väliriikides. Peab ütlema, et selle osaga on siiani kõige paremad lood, kus Eesti riik on väga tugevalt Eesti kaitsetööstusettevõtete selja taga olnud. Seda tuleb jätkata.

Teadlik hankepoliitika

Viiendaks ja viimaseks, kõik meie eeskujuriigid Skandinaavias ja ka kaugemal kasutavad hankepoliitilisi mehhanisme selleks, et oma kaitsetööstust kiiremini arendada ja kasvatada. Seda peaks tegema julgemalt ka Eesti. Just riigihankeid läbi viies on võimalik käivitada uusi arendusprojekte, millest kasvavad välja uued ja innovaatilised lahendused, mida hiljem saab eksportida. Hangete tervikliku läbimõtlemisega saab luua oma riigi territooriumile ka täiesti uusi tööstusvõimeid, sh tööstusliine, remondi- ja hooldustöökodasid või isegi terveid tehaseid.

See aga eeldab poliitiliselt julge lähtekoha võtmist, et Eesti kaitsetööstust ei arenda keegi teine peale meie endi, tihedat integratsiooni sõjaliste võimete ja tööstuvõimete vahel ning lõpuks on seda vaja ka reaalselt igapäevaste hangete juures ellu viia.

Autor: Ingvar Pärnamäe