Kuidas lõpetada mõrvad

Usk on muidugi keeruline teema ajal, kus järjest enam poolehoidjaid leiab isegi lapiku Maa teooria, rääkimata siis vabamüürlasi või eriteenistusi puudutavate vandenõuteooriate uskujatest. Siiski on üldine reeglipära, et mida rohkem valetada, seda vähem sind tulevikus usutakse.

Sergei ja Julia Skripali gaasitamisega seoses võiks meenutada vaid mõnda näidet ametliku Venemaa hämamise kohta:

2002. aastal Moskvas Dubrovka pantvangkriisi ajal eitati pantvangide hukkumist Venemaa eriteenistuste kasutatud gaasi tõttu, mis osutus valeks;2005. aastal eitati Venemaa seost tšetšeenide liidri Zelimhan Jandarbijevi surmaga pommiplahvatuses Dohas, kuid Katari võimud vahistasid koos asitõenditega kaks GRU agenti;2006. aastal mürgitati haruldase radioaktiivse polooniumiga Londonis Aleksandr Litvinenko, vaatamata ametlikule eitusele esitas brittide poolt alles 2016. aastal avaldatud juurdluse kokkuvõte veenvad tõendid Venemaa seotuse kohta;2014. aastal eitati Venemaa eriüksuslaste kasutamist Krimmis (Putin ise on nende kasutamist hiljem kinnitanud) ja seost Malaisia reisilennuki allatulistamisega Ida-Ukraina kohal.

Juba 2014. aastal Ukrainas korda saadetu osas ei pääsenud Venemaa päris puhta nahaga ja sanktsioonid on siiani jõus. Mis puutub aga Litvinenko mõrva, siis selle asjus avaldatud protestid nähtavasti Kremlile eriti sügavat muljet ei avaldanud. Kuigi uurimiskokkuvõte oli väga põhjalik, siis selle avaldamine kümme aastat pärast juhtunut ei avaldanud enam mingit mõju.

Küllap see on üks peamisi põhjusi, miks Skripali juhtumi puhul ei oodanud Suurbritannia valitsus ära „täiesti kindlaid“ tõendeid (ja kas selliseid ilma mõrva tellija „puhtsüdamliku ülestunnistuseta“ üldse olla saabki), vaid asuti tegutsema juba ainult „väga kindlate“ tõendite alusel.

Diplomaatide väljasaatmine ehk persona non grata'ks kuulutamine ei ole midagi haruldast, kuid tihti ei tehta seda avalikult. Selle aasta märtsis juhtunu on aga nii luuramise kui diplomaatia ajaloos esmakordne – 143 väidetavalt luuranud Venemaa diplomaadi väljasaatmine 26 riigist (kui needki andmed lõplikud on) korraga on ennenägematu nii kattealuste luureohvitseride arvu kui väljasaatmiste globaalse haarde tõttu.

Varasem rekord, 105 Nõukogude diplomaati korraga, pärineb 1971. aastast ja nagu tagantjärele teame, ei saadud isegi siis kõigist KGB ohvitseridest Londonis lahti. Toona sai asi alguse inglaste poole üle hüpanud KGB luureohvitseri Oleg Ljalini tunnistustest. NSVL luuretegevus Suurbritannias oli tugevalt pärsitud ja enne külma sõja lõppu enam 1970. aasta taset ei saavutanudki, kuna veel enne lõplikku hoobist kosumist hüppas 1985. aastal Londoni saatkonnast üle järgmine ohvitser, Oleg Gordijevski.

Reeturid endi ridades on olnud luure jaoks kõige teravam probleem juba Nõukogude ajal ja kodumaal valitseva režiimi nõmedus oli vastase poole üleminekuks üks olulisi motivaatoreid. Ka Lääne kõrgem elatustase ei olnud vähetähtis, eriti siis, kui kodumaal majandus alla käis. Võimalik, et Putini režiimi suund kruvide kinnikeeramisele koos sanktsioonide ja suhteliselt madalate nafta- ja gaasihindade mõjuga majandusele on praegugi pannud juhtkonna muretsema, kas luureohvitserid mitte jälle ülehüppamise mõtetega ringi ei vaata. See seletaks mingil määral Skripalidega juhtunu kasulikkust Kremlile.