Pensionireformist: tasakaalu tuleb veel otsida

10. aprill 2018, 08:36
Dmitri Jegorov
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180410/OPINION/180419994/AR/0/Dmitri-Jegorov.jpg

Kaks pensionireformi teemalist säutsu neljapäeva õhtul käivitasid juba reede hommikul väga tulise arutelu, mis jõudis kõikidesse meediakanalitesse. Millest säutsud rääkisid ja, mis peamine, millest ei rääkinud, kirjutab rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov.

Pensionireform on vajalik ja selles osas ärgu kellelgi olgu kahtlusi. Seega kogu reformi põrmustamise süüdistused on alusetud. Niikaua, kui meil kahetsusväärselt ei ole selgelt toimivat plaani töökäte arvu kasvatamiseks aastani 2060, ei ole väheneva ja vananeva Eesti tingimustes reformile teist alternatiivi tulevaste pensionäride äraelamise tagamiseks. Lapsed ei taha tulla ja sisserännet me ka ei talu, aga just tollel, 2060. aastal on meil ootuste kohaselt keskmiselt 1,3 töötajat pensionäri kohta, mis on vägagi erinev 2000-2020. aastate keskmisest (ca 2 töötajat). Kui töötajaid pole, siis pole ka nende makse, millest pensione maksta. Pensionireform pakub küll mitmeid lahendusi, kuid üks – reformi lõppetapp aastast 2037 – on minu hinnangul viskumine ühest äärmusest teise.

Üks kriitikakoht, mis on praegustesse seadustesse sisse kirjutatud ja mida reform sihib, on see, et tulevikus oleksid suurte ja väikeste pensionide käärid liiga suured. Tõepoolest – sissetulekute järgi suurt kihistumist, eriti pensionide puhul, ei ole mõistlik ei soodustada ega põlistada. Seega suurem solidaarsus on vajalik, väitku padukapitalistid mida iganes. Kuid suurem solidaarsus ei pea olema totaalne võrdsustamine. Motivatsiooni teha tööd järgmisel aastal paremini kui eelmisel ja seejuures ausalt ei tohi ära võtta.

 

Alates 2037. aastast on pensioni I samba ehk suupärasemalt nn riikliku pensioni jaoks oluline vaid see, kas inimene käib tööl või mitte, ehk staaž. Ja üldsegi mitte see, kas inimene üritab teisel töökohal lisa teenida või nt tegeleb õhtuti ja nädalavahetusel ettevõtlusega, rääkimata soovist ennast harida ja arendada, et palgaskaalal üles liikuda. Meenutame, et isegi nõukogude ajal sõltus pensioni suurus väljateenitud puhkusele eelnenud aastate palgast.

Mis signaali me saadame?

Raske on seletada seda signaali, mida saadame järgmisel aastal sündivale lapsele, kes aastal 2037 lõpetab kooli ja peab arvestama, et valides viieks aastaks ülikooli, jääb ta I samba staaž selle võrra lühemaks ja riiklik pension väiksemaks (võrreldes põhikooli järel tööle läinud eakaaslastega lausa kuni kaheksa aasta võrra). Ma olen kaugel arvamisest, et suured massid jätavad sel põhjusel ülikooli minemata, kuid samamoodi signaali väärtusest lähtuvalt ei ole seni tühistatud ei laste, koolituskulu ega eluasemelaenu maksusoodustusi, kuigi ometi ei tehta lapsi ega osteta kodusid põhjusel, et riik annab maksusoodustuse. Lisaks arvestagu II pensionisambaga liitunu, et ükskõik kui palju või kui suure palgaga ta ka ei töötaks, ei saa ta reformijärgselt I sambasse kunagi rohkem kui 0.8 staažiühikut aasta eest. Seega miinimumpalgaga II sambast hoiduv koristaja saab kirja suurema I samba panuse kui II sammast valinud õpetaja, kes on oma Eesti keskmise palgaga I sambasse suurema maksusummaga panustanud.

Kogu eelneva jutu keskmes on muidugi poliitiliste valikute küsimus ja kahtlemata riigikogu teeb oma otsuse. Maksutehnilisel tasandil ei saa aga kuidagi ignoreerida, millist mõju võivad tehtavad otsused avaldada ümbrikupalgale. Selle maksmise ja saamise soovi mõjutavad müüdid ja emotsioonid vaat et rohkem kui faktid. Oleme kõik kuulnud siit-sealt hüüatusi „Ma ei saa sellelt riigilt oma maksude eest mitte midagi!“, mis ei ole ju ometi tõde, ent kui trots on sees, on sellega võitlemine üliraske. Küsitluste järgi teab eesti inimene suurepäraselt põhjust nr 1, miks mitte nõustuda ümbrikupalgaga. Aastast aastasse asetavad pensioni- ja ravikindlustuse puudumise auväärsele esimesele kohale ca 80% vastajatest. I samba täielik lahtisidumine palgast ähvardab nõrgestada ümbrikupalga suurimat vaenlast. Reformi I etapi juurde jäämine  – staaži ja palga võrdne tasakaal – tähendaks suuremat solidaarsust, ent väldiks äärmust.

Järg on riigikogu käes. Kuid käivitunud debati suurimaks võitjaks tuleb juba praegu pidada inimeste huvi reformi vastu. Tegu on millegagi, mida tehakse aastakümneteks ja vähene informeeritus siin kasuks ei tule.

Artikkel väljendab isiklikke seisukohti. Autor peab vajalikuks märkida eraldi, et tegu ei ole kellegi, ka mitte tema enda kampaaniaga ja ta ei kavatse valimistel kandideerida.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. April 2018, 08:39

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing