Rahasajust jääb valimistel väheks

Valimislubadusi jagatakse juba nüüd, kui aega on veel ligi aasta, poliitikud on muutunud oma otsustes ettevaatlikumaks ja ka populistlikumaks. Võtame näiteks kas või minister Jevgeni Ossinovski (SDE) ja peaminister Jüri Ratase (KE) Põlva-Valga ralli – sinna tormasid nad kohale selleks, et küüdelda kahe tillukese sünnitusosakonna reanimobiili rollis. Ja nüüd siis astub Ossinovski ministri kohalt tagasi, et pühkida pintsak puhtaks aktsiisiministri mainest, pühenduda valimistele ja suunata kukkuva reitingunoole ots taas üles.

Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul on Eestis olnud kaks domineerivat erakonda. Kohalike valimiste aastatel (2005., 2009., 2013. ja 2017. aasta esimene pool) on domineerinud Keskerakond ja riigikogu valimiste aastatel (2007, 2011, 2015) Reformierakond. Väikeseks kõrvalekaldeks oli 2017. aasta teine pool, mil Keskerakonna positsioon oli tavapärasest nõrgem seoses erakonna mõningase lõhenemisega. Selles mustris peegeldub peale erakondade endi prioriteetide ka valijate üldine arusaam, et Reformierakond sobib riiki valitsema palju paremini kui kohalikku tasandit, kui muidugi Tartu välja arvata.

Eelneva kogemuse alusel võiks ju eeldada, et ka seekord võidab Reformierakond. Aga mõõdutundetud sisetülid võivad ilusa stardiplatvormi ära rikkuda. Tavaliselt on Reformierakonna reitingu tõusuperiood kestnud kuni kaks aastat, millele on järgnenud tõsisem langus. Kui arvestada tõusuperioodi alguseks eelmise aasta keskpaika, siis peaks erakonna järgmine tugevam langusperiood saabuma järgmise aasta esimesel poolel, niisiis võib see juhtuda ka enne valimisi.

Erakonda kollitab risk, et nende reitingute kasv algas liiga vara, samas võib korduda ka 2009. aasta sügisest 2011. aasta märtsini kestnud periood, mil reformierakonna reitingut iseloomustas ajaloo pikim kasv. Reformierakonna populaarsust iseloomustavad ka suurima amplituudiga võnked – kuni 20 protsendi võrra üles või alla. Teised erakonnad on olnud palju stabiilsema reitinguga, eriti paistab sellega silma Keskerakond.

Eelnev jutt vihjab sellele, et varasemate valimiste eel on Reformierakonnal õnnestunud kaasata juhuslikku valijat, kellel puuduvad kindlad maailmavaatelised eelistused. Kantar Emori valimiste eelsete uuringute alusel on selliseid juhuslikke, kord ühe ja siis teise erakonna poolt hääletajaid ligi veerand kõigist valijaist. See erakond, kes suudab kõige enam juhuslikke valijaid köita, ongi tõenäoline riigikogu valimiste võitja. Tähtis on lubada oma kampaanias usutavalt ja atraktiivselt seda, mis on valijate jaoks oluline just valimiseelse perioodi viimasel kuul.

EKRE reiting on pikka aega muudkui kerkinud. Nende tõusperiood on kestnud 2015. aasta algusest ehk juba kolm aastat. Kui kasv jätkub, konkureerivad nad 20-25 protsendi vahemikku sattuva erakonnana teise ja kolmanda koha pärast. Võitja on viimastel valimistel saanud üle 27 protsendi häältest ja küllap läheb nii seekord.

Sotsiaaldemokraatide reitingut on iseloomustanud palju väiksemad võnked kui Reformierakonda, kuid ka neil on olnud üks pikem tõusulaine 2010. aasta sügisest, seda pärast Sven Mikseri valimist esimeheks kuni 2014. aasta keskpaigani, mil valitsusse kuulumine kiskus reitingu alla. Sotside populaarsus tõusis selle perioodi algul üle kahe korra, kümnelt protsendilt rohkem kui 20 protsendile. Suure tõenäosega oleks nad tõusnud 2011. aasta riigikogu valimistel teiseks või kolmandaks, kui nende reitingu kasv oleks alanud varem, niisiis saabusid valimised nende jaoks liiga vara. Praegu iseloomustab SDE reitingut langusperiood, kuna neid peetakse peamiseks süüdlaseks riigi ebaõnnestunuks peetavas aktsiisipoliitikas. Aasta alguses stabiliseerus nende toetus 10-11 protsendi tasemel, samas on vähetõenäoline, et suudetakse korrata 2010. ja 2011. aasta edulugu, küll aga tuleb see kõne alla ülejärgmistel valimistel aastal 2023.

IRLi, Vabaerakonna ja roheliste väljakutse on neil valimistel paraku valimiskünnisega maadlemine.

Valimiseelsetes kampaaniates on kaks domineerivat erakonda (Reformierakond ja Keskerakond) teineteist lakkamatult osatanud ning võimendanud üksteise sõnumeid meedias. Vastandumine on aga hea siis, kui oponendiks valitakse tugev, kuid pigem langeva reitinguga erakond. Arvestades seda, et Keskerakonna reiting on olnud riigikogu valimistele eelnenud aastal langev, on see olnud Reformierakonnale hea valik.

Vastandumise ebaõnnestumise näiteks on 2003. aasta valimised, mil Reformierakond vastandus tõusva reitinguga Res Publicale, püüdes esile tõsta nende vähest kogemust võrreldes Reformierakonnaga, aga valija jaoks oli oluline hoopis uue jõu puhtus ja skandaalivaba minevik.

Kui visata pilk eelnenud valimistele, siis kõnelevad erakondade peamised lubadused ikka raha jagamisest – pensionid kasvavad, kerkib alampalk ja tulumaksu miinimum ning jagatakse toetusi kellelegi või millelegi. IRL lubas 2011. aastal tasuta kõrgharidust, Keskerakond 2013. aastal tasuta ühistransporti ning Vabaerakond 2015. aastal tasuta huviharidust.

Raha hakatakse lubama tõenäoliselt ka seekord, samas on sel moel konkurentidest eristumine aina raskem, sest nõnda teevad teisedki, eristudes vaid numbrilistes nüanssides. Palju olulisem lubaduse sõnastamise meisterlikkusest on selle teostamise või teostaja usutavus. Huvitav saab olema ka see, kas lisaks Reformierakonna ja Keskerakonna vastandumisele tekivad ka teised intrigeerivad paarid, kes suudavad seeläbi võimendada oma sõnumeid ja meediakajastusi.

Autor: Aivar Voog