Kilk liigutas kunagise tuntud toidukontserni Pere ASi vara tütarfirmasse, aga kohustused jättis emaettevõttesse. Sisuliselt tehti firma tühjaks. Samal ajal ootas näiteks pank tagasi 1,6 miljonit eurot, Perele tekitati kahtlustuse järgi kahju 2,8 miljonit eurot. 

Karistuseks vara kinkimise ja seejärel tekkinud maksejõuetuse tekitamise eest peab Kilk välja käima 11 600 eurot. Ei mingit ärikeeldu ega vanglakaristust – Kilki pole varem kriminaalkuriteos süüdi mõistetud, seega hoidis kohus leebemat joont.

Kilk kaebab otsuse kindlasti edasi ja vaidlus kestab mitu aastat. Võib-olla jääb Kilk lõpuks õigeks. Aga praegu on otsus just selline nagu ta on. Kohtuniku arvamus oli selge: süüdimõistmisega annab kohus välja signaali, et ettevõtluses ei tohi olla sellist käitumist, mis Kilgi kohtu ette tõi.

Vaevalt et ligi 12 000 eurot Kilgi-sugusele ärimehele üle jõu käib. Asi on ka muus. Millise signaali saadab karistus nendele, kes sarnaselt käituvad? Et tüütu kriminaalmenetlus ja kohtuasi lõpeb väikse rahatrahviga?

Olgu, tsiviilasjas tuleb kõigil süüdistatutel ja lisaks prokuratuuriga kokkuleppele läinud Karl Liivapuul maksta solidaarselt 200 000 eurot endise Pere ASi pankrotipessa. Ometi on see ainult raha. Kilgi-sugused ettevõtjad on harjunud raha maksma, sellega probleeme lahendama.

Küsimus on eetilisuses. Et sellised vangerdused nagu Peres ei ole okei. Ja nendega vahele jäädes peaks saabuma ka ehmatav karistus.