Tervisekulud maksuvabaks

Tööandja peamine panus tervishoiu rahastusse on loomulikult 13% sotsiaalmaksu palgafondist ja töötervishoiunõuete täitmine, kuid tuhanded tööandjad panustavad lisaks sellele vabatahtlikult töötajate tervisesse, võimaldades tasustatud tervisepäevi või kompenseerides spordisaali kasutuskulusid ning makstes kinni täiendavaid terviseuuringuid, vaktsiine jne.

Miks maksuvaba?

 

Mida praegu tehakse?

Tööandjad rahastavad praegu vabatahtlikult enim töötasu säilimist esimesel kolmel haiguspäeval, kompenseerivad töötajatele spordikulusid, tervislikku toitu, kohustuslikust ulatuslikumat töötervishoidu, näiteks prillide ja ergonoomiliste töövahendite soetamist, taastusravi, ravimeid ning terviseuuringuid. Loomulikult on see ikkagi lisakulu, mida saavad võimaldada vaid edukamad tööandjad. 43% tööandjatest, kes töötajate tervisesse täiendavalt ei panustanud, tõid selle põhjuseks just rahapuuduse (2015 PARE uuring). Maksuvabastus vähendaks seda probleemi.

Põhiline koht, kuhu erarahastust erisoodustuse kaotamisel juurde tuleks, on leibkondade omafinantseeritavad ravikulud, terviseuuringud ja töötervishoiukulud, mis praegu on maksustatud. Patsientide omafinantseeringust suurima osa moodustas tervisearengu instituudi 2016 andmetel hambaravi (28%), retseptiravimid (21%), käsimüügiravimid (16%) ja eriarsti tasuline vastuvõtt (11%). Tervishoiuteenuste kogumaksumusest maksid Eesti leibkonnad 2016. aastal omafinantseeringuna ca 23% ehk 320 miljonit eurot. Töötervishoiuga seotud arstlikud kontrollid ja töökeskkonna riskianalüüsis sisalduvad või töötervishoiuarsti soovitatud kulud raviprotseduuridele,  töövahenditele jmt on maksuvabad ka praegu, kuid kui kuluks otsest tõendatud näidustust ei ole, maksuvabastust ei saa.

Kokkuvõttes on raske mõista, miks jättis riik eelmisel aastal vastu võetud erisoodustuse erandist välja otsesed ravikulud, kuigi need toetaksid tervishoiu rahastust ja töötervishoidu märksa otsesemalt. Terve töötaja tähendab tööandjale rohkem lisandväärtust ja vähem puudumisi asenduste otsimist jmt, riigi jaoks vähem haigushüvitisi ja rohkem maksutulu ning töötaja jaoks paremat elukvaliteeti.