Raul Reino • 7. september 2018
Jaga lugu:

Riigi üürimaju ähvardab getostumine

Kui inimene ei pea endale eluaseme saamise nimel vaeva nägema, ei oska ta seda ka hinnata ning riigi toega rajatud üürimajad võivad loodetud lahenduste asemel tekitada uusi probleeme, kirjutab Domus kinnisvara juhatuse liige Raul Reino.

Raul Reino
Raul Reino  Foto: Erakogu

Hiljaaegu pakkus palju kõneainet Tallinna terroriseeriv noortekamp, mille lõviosa on pärit Lasnamäe tagumisest otsast Raadiku sotsiaalmajade piirkonnast. Eesti Ekspress kirjutas värvikalt, kuidas Raadiku sotsiaalmajade trepikodadest on saanud peksva, joova ja varastava noortekamba üks peamisi kogunemispaiku.

Raadiku kurvavõitu lugu pole maailma ajaloos mõistagi ainus näide ega mingi spetsiifiline "Lasnamäe teema". Riiklike kommunaalelamutega hakati tegelema Ameerika Ühendriikides juba 1930. aastatel Franklin Roosevelti uue kursi raames. Nende elamute eesmärk oli kaotada olemasolevad getod, kuid peagi muutusid need ise getodeks. Ehitatud esialgu parimate kavatsustega, et rahuldada mitmesuguseid eluasemetaotlejaid, said riiklikest üürimajadest lõpuks kõige vähem soovitud eluasemed.

Kinnisvara pole näts

Ükskõik kuhu ka ei vaataks, siis sinna, kus omavalitsus või riik on teinud dotatsiooniga kodu kättesaadavuse äärmiselt lihtsaks, kipub kogunema seltskond, kes turutingimustel mingil põhjusel endale elamist ei leia ja evib enamasti pehmelt öeldes vabameelset käitumismustrit.

Mitte muidugi alati, küllap mõni üksik õpetajate maja on hoolikalt hoitud ja eeskujuks enamusele elamufondist. Kuid see on pigem reeglit kinnitav erand.

Viljar Arakas ütles hiljuti ühes raadiosaates tabavalt, et kodu kättesaadavus ei pea olema sama lihtne nagu ükskõik millise tarbekauba kättesaadavus. Et tema tahab piltlikult öeldes näha verd, higi ja pisaraid, sest ainult siis on loota tõsist suhtumist vara kasutamisse. Tema kasutas neid sõnu sissemakseta eluasemelaenude kontekstis, kuid sarnast mõtlemist võib kasutada ka riiklike üürimajade puhul. Kodu ja kinnisvaraga pole päris nii, et ostan kassa kõrvalt nätsu, mälun natuke aega ja siis viskan minema.

Mis oli suur eesmärk?

Tuletagem hetkeks meelde, kuidas kõik alguse sai ja mis on üleüldse kogu selle meetme eesmärk. Projekti eestkõneleja Urve Palo on öelnud, et "valitsuse eesmärk on viia Eesti välja majandusseisakust ja vähendada ebavõrdsust. Selleks aga tuleb luua eeldused, et ettevõtlus saaks areneda üle Eesti. Töökohad tekivad sinna, kus on inimesed ja vastupidi".

Pressiteadetes korduvad ikka hüüdlaused nagu "anname hoogu ettevõtluskeskkonnale" ja "suurendame tööjõu mobiilsust".

Aga milline on tegelikkus? Esimesest rahaeraldisest said KredExi toetust Muhu, Türi, Lääne-Nigula, Valga ja Saue, kellest enamik hakkab eelisjärjekorras majutama sinna õpetajaid, ametnikke ja õdesid. Nüüd ei räägi keegi enam uute töökohtade loomisest ja ettevõtluse kasvust, kõlavate loosungite varjus ehitatakse valdavalt tavalisi sotsiaalmaju. Nagu ütlevad venelased – taheti parimat, aga läks nagu tavaliselt.

Avalikule sektorile kohe meeldib probleeme lahendada nii, et valame raha betooni ja siis mured kaovad. Selle asemel, et tõsta kõigi õpetajate palka ja ameti väärtust, ehitatakse ja renoveeritakse mõni koolimaja. Ettevõtlust maal ergutame nii, et vuntsime üles mõne vallamaja. Miks nii tehakse? Sest nii on lihtne ja mugav. Eriti lihtne siis, kui ei kasuta enda raha.

Kui kinnisvara arendaja tahab oma tehnoparki saada mõnd korralikku tehast, siis ta peab, ninast veri väljas, selle nimel vaeva nägema. Peab nädalate ja kuude kaupa ennast müüma ning turundama. Kas keegi on kuulnud vallavanemast, kes käib mööda Euroopat ja meelitab enda valda rõiva- või toiduainetööstureid?

Mis küll oleks elul viga, kui piisaks sellest, et panna püsti mõni kortermaja ning nagu iseenesest tulevad tehased järgi. Reegel on ikka pigem selline, et enne tulevad tehased ja küll siis tuleb ka elukondlik kinnisvara järgi. Värske näide on võtta Ülemiste Cityst, kus ikka kõigepealt tehti valmis õige mitu suurt büroohoonet, mille järel hakati rääkima üürimajadest ärilinnaku elanikele.

Kas keegi vastutab?

Nagu avalikule sektorile tava, siis vastutust loota pole. Üürimajade tulihingeline kaitsja Urve Palo on vahepeal lahkunud sotsiaaldemokraatlikust erakonnast ja poliitikast, raha külvamisega helikopterilt tegutsevad edasi ametnikud. Enamikul on ununenud programmi esmane ja peamine eesmärk, paljud vallad saavad lihtsalt õnnelikuks uute sotsiaalhoonete tõttu ning ehitussektor tööd juurde.

Tõsise küsimuse ja tõsise mõttetööga – kuidas tuua ääremaadele ettevõtlust ja elu juurde – tegutsetakse edasi enne valimisi loosungite vormis, riiklike üürimajade rahasüst paraku Eesti majanduskeskkonnale ja regionaalsele arengule kuidagi kaasa ei aita.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt