Margus Linnamäe tuli kapist välja

Kirjutasin mõni aasta tagasi, et Margus Linnamäe mõjukus lubaks teda Eesti esimeseks oligarhiks nimetada. Aga et mees eelistab niite tõmmata varjatult.

Viimased kuud on pannud mind oma senist arvamust Linnamäe varjatult tegutsemise osas muutma. Jälgin murega, mida Linnamäe teeb Postimehega. Murega nii Postimehe ja tema töötajate pärast, aga laiemalt sõltumatu ajakirjanduse taanduva rolli tõttu Eestis. Kui üks oluline meediakanal kolmest hakkab ühe mehe tööriistaks, jätab see mõju kogu ajakirjandusturule ja seeläbi ka riigi demokraatia arengule.

Kui Linnamäe Postimehe ehk Eesti Meedia ostis, arvasin sarnaselt teiste kolleegidega, et mees tahab ettevõttega raha teha. See oleks igati normaalne ja kõige parem üldse. Parim garant sõnavabadusele on see, kui ajakirjandusväljaande omanikku huvitab vaid EBITA rida.

Jah, nagu oligi arvata, asus Linnamäe kohe kasutama ostetud meediakanaleid enda teiste äride tasuta reklaamimise keskkonnana. Aga ka see on iseenesest ju okei, kuna sisu ja reklaam, sh Linnamäe ettevõtete oma, oli Postimehes üsna selgelt eristatud.

Täna võib aga öelda, et Linnamäe kasutab Postimeest rahvuslik-konservatiivse maailmavaate levitamiseks ja neid esindavate poliitikute upitamiseks üha avalikumalt. Eesriie on langemas, kui dramaatiliselt väljendada.

Ma ei ole Margus Linnamäega kunagi kohtunud ja seeläbi saan vaid aimata, miks ta Postimehega seda teeb, mida ta teeb. Miks ta sekkub toimetuse valikutesse. Paneb paika arvamustoimetuse juhi. Palkab ekspoliitikuid ja endisi ametnikke Meie Eesti nime all Postimehes tootma sisu, mis lahkab konservatiivsete erakondade peamisi jututeemasid eelolevate valimiste eel. Teeb koos Isamaa, aga ka EKRE vaateid levitava Ühiskonnauuringute Instituudiga suunavat valimiskompassi (lähemalt Eesti Päevalehest)

Ühelt poolt näib Linnamäe käitumise taga olevat selge missioon aidata Eesti elu parandada. Näib, et Linnamäe tunneb end uue Jaan Tõnissonina, kes siis ajalehega Eestile õige tee kätte näitab. Ta usub sellesse.

Teisalt on seal taga omajagu kindlasti ka ettevõtja vaistu, sest suur osa mehe rahavoost sõltub poliitikutest, kellega ta on ajalooliselt osanud hästi läbi saada. Aidanud neid ja vastutasuks aitavad nemad teda. Mõlemal juhul on ta nõus need viis või enam miljonit eurot kahjumit, mida Eesti Meedia ajakirjandusäriga aastas teeb, ära kannatama. See on asja hind.

Sellest on jube kahju. Postimehes töötavad väga head professionaalid. Nende uurivad lood on uue juhi käe all tõelise hoo sisse saanud. Samal ajal suunab üha enam sisu ja toimetuse valikuid omanikust ettevõtja.

Postimehe peatoimetaja hiljutise äramineku järel poliitikasse ilmus Postimehes mitu teravat artiklit toimetuse sõltumatuse kaitseks. Õige. Aga ma ei saa aru, miks varem korduvalt tugevat ühtekuuluvustunnet näidanud Postimehe toimetus nüüd omanikul nõnda endale pähe istuda laseb.