Punaste joonte tähtsus ja tähtsusetus
Keskerakonna esimehe Jüri Ratase jutt punaste joonte tõmbamisest või tõmbamata jätmisest koalitsioonikõnelustele minnes jätab vägisi otsitud põhjenduse mulje. Või õieti ei räägita meile peamisest joonest, kirjutab Äripäeva arvamustoimetuse juht Neeme Korv.
Keskerakonna juhatuse otsus kutsuda EKRE ja Isamaa koalitsioonikõnelustele ei räägi ainult Reformierakonna arrogantsist või egoismist omapoolset kutset esitades, mida Kaja Kallasele süüks pandi.
Keskerakondlased heitsid teadupärast ette, et Reformierakond seadis tingimuseks 500eurose maksuvaba tulu kuus. Kuid valimiste eel nimetas ka Ratas Keskerakonna kodulehel tingimusi, millest ei taganeta: maksumuudatused, millest ei võida ühiskonna enamus, erakorraline pensionitõus, solidaarse tervishoiusüsteemi lõhkumine.
Jaanuaris EKRE programmi kritiseerinud Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid märkis, et EKRE soovib jätta enam raha kätte jõukamatele ning lõhkuda praeguse solidaarse sotsiaalsüsteemi. Karilaiule meenutas EKRE oma ultraliberaalsetelt vaadetelt 1990ndate Reformierakonda.
Me ei tea, millise koalitsioonileppe Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon kokku saaks, sest Keskerakonna valmislubadustes on Reformierakonna lubadustega rohkem ühisosa. Võib-olla ongi EKRE-l ainult üks soov, näiteks kooseluseaduse tühistamine. Küll aga tähendaks võimuliit sel kujul kindlasti üht – peaministrina jätkab Jüri Ratas. Vahest siis oli just see olulisim punane joon.