Me peame rääkima Tallinna vanalinnast. Kriitiliselt

“Tallinna vanalinna eriline väärtus seisneb tänaseni püsinud keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Põhja-Euroopa pealinnadest kadunud,” tutvustab asumit pealinna külalistele mõeldud veebileht. See on tore, kuid paraku mitte enam piisav, et hoida seal püsielanikkonda. Aina vähem soetavad inimesed oma kodusid vanalinna samas kui ajutiste elanike ja nn airbnb-korterite hulk kasvab.

Miks on nii läinud? Esmalt on probleemiks muidugi ööelust tingitud lärmakus ning vanalinna tänavatel liikuvad purjus ja karjuvad inimesed. Tänavast on saanud justkui avatud baar, mis tähendab, et lisaks õhtusele ja öisele melule võib järgmisel hommikul leida seal ka väga palju prügi ja klaasikilde. See alandab vanalinna.

Teine mure on parkimine. Vanalinna elanikud hoiavad autosid võimalusel kas hoovis või tänaval, eelistatavalt võimalikult oma maja läheduses. Tihti pole see võimalik, kuna paljudel tänavatel on see keelatud. Seetõttu on ülejäänud tänavad vanalinnas tihedalt täis pargitud.

Nõudmised elutingimustele nii majast väljas kui ka sees kasvavad kõikjal ja see mõjutab ka vanalinna. Suur küsimus on ventilatsioonis ja üldse majade sisekliimas. Lisaks, enamikes hoonetes puudub lift, mis hoiab paljudel juhtudel eemal juba veidi eakamad inimesed, kellel aga oleks soov ja võimalus vanalinnas elada. Ühelt poolt on kaasaegsete tehnoloogiliste süsteemide mahutamine muinsuskaitse all olevasse majja raskendatud ja kallis või lihtsalt keelatud, kuid teisalt näitavad nii hinnad kui ka ostuhuvi, kuivõrd oodatud on renoveeritud ja tänapäevaste elutingimustega (mis loomulikult austavad ja väärtustavad ajalugu) elamud vanalinnas.

Vanalinnale eelistatakse rahulikumaid, turvalisemaid ja enam mugavusi pakkuvaid keskkondi - Kadriorgu, Kalamaja, Rotermanni kvartalit ja ka näiteks Veerenni arenduspiirkonda. Kui arvestada elutingimuste ja kinnisvara maksumuse vahekorda, võib kaalukauss paljude jaoks kalduda vanalinnast lahkumise või sinna mittekolimise poolele, sest sama raha eest võib täna mujal saada oluliselt rohkem “mugavusi”.

Vanalinna kinnisvaraturg muidugi päris seisma jäänud. Sealsed korterid ostetaks ära eelkõige rahapaigutamisest huvitatud investorite poolt ning neid kasutatakse külaliskorteritena. Üüritakse välja kas kogu korter või siis suur elamispinda tubade kaupa - nii lühiajaliselt kui ka pikemaks perioodiks. See on kasvav trend, mis tähendab, et senine püsielanikkond asendub üha enam juhuslikku laadi inimestega.

Peamiselt läheb kaubaks lihtsam, veidi kulunum ja pigem väiksem korter. Tõelised pärlid, avarad esinduskorterid või suure potentsiaaliga renoveerimist ootavad elamispinnad seisavad aga jõude, sest inimesi, kes ostaksid kodu, jääb koguaeg vähemaks.

Hindan seda väga, et vanalinna staatus on olla Tallinna visiitkaart ja UNESCO nimistusse kuuluv vaatamisväärsus. Kuid teiselt poolt peaksime mõtlema ka sellele, et vanalinn ei eralduks Tallinnast kui linnast. Et sinna läheksid elama inimesed, keda huvitab see, mis toimub nende majas ja selle ümbruses, inimesed, kes peavad vanalinna oma koduks. Me peaksime mõtlema, kas kõik ülikarmid nõuded või harjumuspärane muuseumlik keskkond on ikka parim sellele ägedale asumile? Ehk saavutaks enam kompromisse vana ja väärtusliku ning uue vahel. Ning lõpetuseks küsigem, kas läbuturism on ikka see kõige olulisem, mida vanalinnas pakkuda?

Artikli alguses tsiteeritud veebilehel on veel üks lause: „Vanalinn – koht, kus tuksub Tallinna süda”. Mul on tunne, et täna see enam paljuski paika ei pea. Pigem nimetaksin ma Tallinna südameks kiirelt arenevat ja aina enam eelistatud vanalinna lähiümbrust.