Kui ärinaisel sünnib laps

Samas ei saa keegi teenida kahte isandat ja lõpuks tuleb teha rasked valikud ning panna prioriteedid paika. Nõutud have it all ei pruugi alati tõeks osutuda.

Iga naisest äriomanik teab, mida tähendab vastutada oma töö eest pühendunult, seda ka nädalavahetusel ja puhkusehetkedel. Nimeta ükskõik kui suurt või väikest aspekti tema ärist, ja võib kindel olla, et ta muretseb selle pärast. Klient ei võta toru – põhjus muretseda. Uue töötaja leidmine – põhjus muretseda. Arve maksetähtaeg on möödas – põhjus muretseda. Uus valitsus soovib masseerida maksupoliitikat – põhjus muretseda. Ega ilma asjata räägita, et oma äri on justkui beebi – ta vajab ellujäämiseks kogu sinu energiat, aega, tähelepanu ja armastust. Tegelikult ei pea olema ilmtingimata omanik, et oma töösse suhtuda kogu pühendumisega ja anda endast sada protsenti. Ka tippspetsialistil võib uni ja isu ära minna, kui tööl asjad ei klapi.

Korporatiivset töökogemust võib võtta hüppelauana lapsevanemaks olemisele. Alustades kogutud materiaalsest kapitalist, olgu ta tagasihoidlik või korralik, ja lõpetades oskustega planeerida päevakava, panna paika prioriteedid, vajadusel toimetada väljaspool tööaega ja, hambad risti, ebameeldivate, aga vajalike ülesannetega ühele poole saada. Ja lõpmatu muretsemisega, millega naisena äris juba vägagi hästi harjutud ollakse.

Ilma strateegilise lähenemiseta võib sellest välja kujuneda plahvatuslik kriisiolukord. Abi ei ole justkui kusagilt oodata: tundub, et kõik arvavad: sina ju puhkasid kodus mitu aastat, peaksid olema värske ja särasilmne. Samal ajal närib hinge emalik süütunne, et kuidas laps ikka ilma sinuta hakkama saab. Teisalt on kahju kontorist lahkuda, kui on vaja jõuda lasteaeda või kevadpeole või jõululaadale või pannkoogifestivalile või viia oma põnn arsti või logopeedi või vanaema juurde.

Mõnes, tahaks loota, et üksikus, kollektiivis lausa arvatakse, et lapsevanemad kuritarvitavad laste olemasolu, et töölt kõrvale hiilida. Seda toetab ka värske statistika: umbes 41% kõikidest USA töötajatest usub, et töötav ema on vähem pühendunud oma tööle ning 38% mõistab hukka emade paindliku graafiku vajadust (Modern Family Index 2018, Bright Horizons).

Selles olukorras jääb emal üle aktsepteerida, et olukord ongi muutunud ning vana lähenemine enam ei tööta. Tuleb võtta aega, et tööle tagasituleku ja esmase ülemineku perioodil õppida juurde oskusi, tõsta kvalifikatsiooni, isegi siis, kui see tähendab ajutiselt sammu tagasi astumist ning abi palumist ülemustelt ja kolleegidelt ning teistelt pereliikmetelt.

Have it all suurim vastuargument on naiste ja meeste palgaline ebavõrdsus, mis muutub kolossaalseks just naise emaks saamisega. Sellest sõltuv töötavate naiste pikaajaline sissetuleku langus on märkimisväärne. Princetoni Ülikooli majandusteadlane Henrik Kleven avaldas hiljuti uuringu, millest selgus, et peale lapse saamist ja kuni karjääri lõpuni teenib naine 20 protsenti vähem palka võrreldes lasteta naisega või mehega. Meeste palka isaks saamine ei mõjuta.

Kleveni uuring oli muide tehtud Eestiga väga sarnast vanemahüvitise süsteemi rakendanud Taanis, kus emapalka saab ühe aasta.

Ameerikas on nii nimetatud motherhood penalty ehk „emaduse karistus“ veel karmim: igal aastal kaotab emaks saanud naine keskmiselt 16 000 dollarit oma palgast ning teenib mehest ligi 30% vähem elu lõpuni (National Women’s Law Center, 2018).

Argumenti toetab kohalikul tasemel ka Eesti statistikaameti 2015. aastal valminud raport, millest saame teada, et sooline palgalõhe on olnud stabiilselt alates 2006. aastast väikseim nendel mees- ja naistöötajatel, kellel eelkooliealisi lapsi ei ole, näiteks 2013. aastal oli nende palgalõhe 18%. Ühe eelkooliealise lapsega meeste ja naiste palgaerinevus oli juba märksa suurem - 28%. Vähemalt kahe eelkooliealise lapsega meeste ja naiste palgalõhe oli aga võrreldes eelkooliealiste lasteta meeste ja naistega kahekordne - 40%.

Ideaalset strateegiat, mis muudaks olukorda üleöö, kahjuks ei eksisteeri. Igaüks teeb oma valikud ise. Mõne ärinaise jaoks muudab olukorda kergemaks abikaasaga võrdselt jagatud koormus majapidamises. Kui naine teenib mehest rohkem, mis on tänapäeval üsnagi levinud, on täiesti loogiline, et töökoormust väljaspool kodu vähendab just isa.

Alati on võimalik loobuda korporatiivsest kohast paindlikuma töö kasuks, olgu see oma väike äri või poole kohaga hõivatus teise tööandja juures – see võimalus on muide ka isadel.

Sõltuvalt pere ja töö olukorrast peab leidma lahenduse lapse ja karjääri tasakaalustamiseks, mis kahjuks ei saa kunagi olla win-win, vaid paremal juhul mõistlik ja jätkusuutlik kompromiss.

Ei, kahjuks ei ole have it all töötava ema jaoks võimalik. See on ohtlik müüt, mida kaasaegne sootsium söödab naistele igal nurgal sisse, et nad sattuksid stressi ja tunneksid ennast süüdi, kui üks aspekt nende elust lonkab ja kõik ei olegi perfektne. Nagu ilma selleta on töötavast naisest emal muretsemist liiga vähe.