Igor Rõtov • 18. oktoober 2019 kell 12:00

Igor Rõtov: 30 aastat ajakirjanduses

Kui 90ndatel piisas sellest, kui rääkisid lugejale, mis juhtus, siis täna tahab ta teada, miks juhtus, kuidas see teda puudutab ja mis edasi saab, kirjutab Äripäeva peatoimetaja 1992-2007 ja tänane Äripäeva tegevjuht Igor Rõtov Äripäeva essees.

Äripäeva büroojuht ja personalispetsialist Virve Pihlak ning peadirektor Igor Rõtov Äripäeva esimese numbriga mis ilmus 1. oktoobril 1989.  Foto: Andras Kralla

Kui ma kolmkümmend aastat tagasi kirjutasin suures päevalehes poliitikateemalise kommentaari, siis sain olla üsna kindel, et minu tutvusringkonnas teadsid selle sisu kõik. Keegi kiitis takka ja keegi laitis maha, aga ühine inforuum oli automaatselt tagatud. Noore ajakirjaniku ajas see muidugi edevusest puhevile, kuid tekitas ka äratundmise, et kui teed oma tööd hästi, tõuseb sellest kasu suurele hulgale inimestele.

Uus tormiline algus

30 aastat tagasi olime harjunud, et igas korralikus kodus tuli hommikul postkasti vähemalt üks päevaleht ja muud perioodikat veel lisaks. Õhtuti vaatasime kohustuslikus korras "Aktuaalset kaamerat". Kuigi ajad olid toona segased, olime kõik ühteviisi võrdselt teavitatud. Kuigi seisukohad olid ka siis seinast seina, elasime ühtses infoväljas ja teadsime üsna sarnaselt, mis on mis ja kes on kes. On ütlemata selge, et toonase ühise inforuumi kujundajana oli ajakirjandusel roll tohutu.

1989. aasta septembris alustas Hans H. Luige eestvõttel Eesti Ekspress ja kuu aega hiljem asutas Põhjamaade suurim meediakontsern Bonnier Äripäeva. Ehkki kaks täiesti eripalgelist väljaannet, ühendas neid selge soov pakkuda lugejale sellist sisu, mis läheks neile korda ja mille eest ollakse valmis maksma. Kuigi algus oli ülimalt raske ja tormiline - elasime ikka veel ju Nõukogude Liidus - mõjus Ekspressi ja Äripäeva tulek viitsütiku süütamisena jõulisele vaba ajakirjanduse plahvatusele. Taasiseseisvumise alguseks oli ajakirjandus juba olemas.

Erinevalt teistest postsovetlikkest riikidest, väljus Eesti trükimeedia kiirelt riigi kontrolli alt ning saavutas majandusliku iseseisvuse. Seda nii üleriigilisel tasandil kui ka maakonnalehtede puhul. Õli valas tulle Postimees, kes Mart Kadastiku eestvõttel ja algul Heldur Tõnissoni (Jaan Tõnissoni poeg), hiljem Norra meediahiiu Schibstedi toel tõi Tartu päevalehe Tallinna. Järgnes kümmekond aastat varakapitalistlikku halastamatut konkurentsivõitlust, kuniks meediaturg selle sajandi alguseks väljakujunenud piirid võttis. Investorite seas oli väiksemaid ja suuri kaotajaid ning nii mõnigi meediajuht sai endale hallid juuksed ja teinekord ka sule sappa.

Oligarhid jäid kõrvale

Selle konkurentsivõitluse suurim võitja oli Hans H. Luik, keda kannustas soov teha head raha, tootes ja müües head ajakirjandust, mis tal ka õnnestus. Eesti meediamaastik oli kogu Ida-Euroopas unikaalne paik, kus erastamissaginas ei pääsenud omanikeringi oligarhe, kes on omandanud meedia edevusest või halvemal juhul oma muudele äridele konkurentsieelise saavutamiseks või, veel hullem, poliitiliseks mõjuvõimuks.

Kogu selles saginas olid aga võitjateks need noored, kes olid valinud endale ajakirjaniku elukutse. Toonaste igapäevaaskelduste saginas me seda muidugi ei mõistnud, kuid täna, distantsilt vaadates, saame sellest aru.

Kui üldistades küsida, mis oli see kriitiline edufaktor, mis tegi Eestist Ida-Euroopa tšempioni majanduskasvu kiiruses, siis mis muu see on, kui vaba ja tugev ajakirjandus.

Vaba turg tegi imet, sõna- ja ettevõtlusvabadus ja terve plejaadi noorte ja andekate ajakirjanike esilekerkimine viis selleni, et olime uue sajandi alguseks jõudnud meediavabaduse indeksites juba maailma tippu. See muidugi ei takistanud ja ei takista ka praegu nii mõnelgi arvamusliidril ajakirjandust sarjata, vahel asja eest, enamasti aga mitte. Tugeva ajakirjanduse puhul on konstruktiivne konfrontatsioon poliitikute ja eliidiga laiemalt elujõulisuse tunnus. Väga sageli on ajakirjanduse halvustamise taga varjatud katse vähendada talle ebasobiva informatsiooni mõju. Kui mõni võimukandja hakkab aga toimetust ülevoolavalt kiitma, siis peaks see muutma ajakirjaniku valvsaks ja panema küsima, kas äkki pole valvekoerast saanud sülekoer?

Rootslased hakkasid malli võtma

Napi kümne aastaga tegi Eesti ajakirjandus tasa selle vahe, mis meil arenenud maailmaga poole sajandiga oli tekkinud. Ma ise tajusin seda väga selgelt, kui äkki ühel päeval olid Rootsi kolleegid meie kontoris ja võtsid malli, kuidas ühte edu toonud töökorraldusliku lahendust enda juures rakendada. Sinnamaani olime ikka meie sedasama Stockholmis teinud. Kui üldistades küsida, mis oli see kriitiline edufaktor, mis tegi Eestist Ida-Euroopa tšempioni majanduskasvu kiiruses, siis mis muu see on kui vaba ja tugev ajakirjandus.

Järgnevatel aastatel elasid Äripäev ja Eesti ajakirjandus samas rütmis arenenud maailmaga. Nägime ära trükiajakirjanduse kuldaja 2000ndate alguses. Tegime sarnaselt muu maailmaga valearvestuse ja testisime edutult ärimudelit, kus sisu on tasuta ja kogu tulu tuleb reklaamist. Tulemusena saime küll hiiglasliku auditooriumi, aga kahaneva käibe. Keegi meist ei osanud ette näha, et Google ja Facebook reklaamiturul nii jõuliselt meie mängumaale tungivad. Muutsime ärimudelit ja pöörasime digitaalse sisu tasuliseks. Paraku ei olnud inimesed kuigi altid selle eest maksma. Ei salga, et hetkeks käis peast läbi mõte, et mis nüüd saab? Õnneks vaid hetkeks. Saime aru, et meil tuleb ennast lugejale veelgi rohkem tõestada.

Kui 90ndatel piisas sellest, et rääkisid lugejale, mis juhtus, siis täna tahab ta teada, miks juhtus, kuidas see teda puudutab ja mis edasi saab. Äripäeva jaoks oli murrang 2016. aasta, tellijate üldarv hakkas uuesti kasvama ja on jätkunud tänaseni kiirenevas tempos. Meile tähendas see, et saime uuesti vabamalt investeerida, tugevdada toimetust. The Economist juhtis ühes oma toimetuse artiklis tähelepanu sellele, et meediatööstus on ainuke teabemajanduse valdkond, kes on seni digitaliseerimisest valdavalt kaotanud, kuid lõpetas optimistlikult, et kohe on algamas aeg, kus ka meedia oskab digitaalses keskkonnas toimetada ja teeb kaotatu kuhjaga tasa.

Radikaliseerumine mõjutab meediat

Meedia on otseselt mõjutatud globaalsetest muredest ja viimastel aastatel ei vaata Eesti lugeja seda enam kõrvalt, vaid tajub, et see toimub tema ümber ja mõjutab igapäevaelu, olgu see Putini radikaliseerumine Ukrainas, Trumpi valimine USAs või Brexit. Paradoksaalsel moel on see tulnud meediale kasuks. Näiteks Wall Street Journal teatas digitaalsete tellijate hüppelisest tõusust pärast Trumpi presidendiks valimist ja Financial Times koges sedasama seoses Brexitiga.

Mul on hüpotees, et midagi samasugust juhtus Eestis ka pärast EKRE valitsusesse saamist. Inimesed pole rumalad ja ootamatute ärevate sündmuste korral tullakse oma Facebooki seinalt peavoolumeediasse selgust saama. Viimase all pean ma silmas väljaannet, mida sisustavad professionaalsed ajakirjanikud, kus fakte esitatakse kontrollitult ja objektiivselt, kus sõltutakse ainult lugeja huvist ja mille omanikku kannustab selge tahe pakkuda auditooriumile parimat toodet.

Nii nagu ka 30 aastat tagasi, tajub ajakirjanik täna samasuguse selgusega, et tema hästi kirjutajatud artikkel läheb korda paljudele ja muudab inimeste elu paremaks. Me oleme palju paremas seisus kui 30 aastat tagasi. Eestis on täna sadakond maailmatasemel professionaalset ajakirjanikku, kes on valmis vajadusel pistma pea tulle, on ausad ja kartmatud, säilitavad külma rahu, kui trollid neid Facebookis ründavad, ja ei paindu, kui meediaomanik peaks neid survestama. Kummardus neile, see on üliväärtuslik ressurss meile kõigile ja olen uhke, et paljud neist töötavad Äripäeva toimetuses.

Kuigi paberlehte täna enam kaugeltki igas kodus ei käi, siis olen täitsa kindel, et õige pea saabub aeg, kus iga haritud inimese mobiiltelefoni on alla laetud äpid talle meelepärase kodumaise ajakirjandusliku sisuga, mis aitab ümbritsevat lahti seletada, üksteist paremini mõista ja ühist edulugu edasi luua.

Oktoobris saab Äripäev 30aastaseks. Sünnipäevakuul arvamusrubriigis ilmuvad esseed on moel või teisel pühendatud Äripäevale.

Hetkel kuum