Jüri Raidla: Eesti edulugusid tuleb otsida täiesti teistel alustel

Jaanipäeval, koroona esimese laine vaibumise aegadel, lootsid paljud, seal hulgas ka mina, et endised ajad tulevad tagasi. Täna ei ole mõtet end sellise mõttekäiguga enam petta. Olgu tegemist riikluse, poliitika, äri või lihtsalt eluga kõige laiemas tähenduses – endisus ei jätku ega peagi jätkuma varasemal kujul.

Kas uus reaalsus on üdini halb? Üldse mitte. Vanade asjade endisel moel või natuke paremini tegemine ei too kaasa arenguhüpet. Vertikaalne areng tuleb ikka kas uute asjade tegemisest või siis vanade asjade uuel viisil tegemisest. Seda tingimusel, et kõiki vajalikke vanu asju kohe nurka ei hakata loopima. Uude tasakaalupunkti vana ja uue vahel tuleb jõuda tasakaalukalt.

Lehma lüpsmist võib ju distantsõppe korras õppida, kuid lehma lüpsmine ise jääb päris pikaks ajaks kontakttööks. Advokaaditööd saab teha nii kodukontorist kui „päris“ kontorist. Samas pole mõtet tormata teise äärmusesse ja arvata, et sprindi maailmameistriks võib saada ainult metsajooksu harrastades. Mets staadionit ei asenda, küll aga täiendab. Nii ei kao need päris kontorid ka kuhugi, need lihtsalt muutuvad.

Suvine maasikaskandaal oli valus. Ometi oli sellel skandaalil teinegi dimensioon. Maasikaskandaal osutus lakmuspaberiks mitte ainult rahvuskonservatiivse ja liberaalse poliitika võitluse tallermaal, vaid ka Eesti majanduse pikaajalise konkurentsivõime ja perspektiivikuse suhtes. Odavama välistööjõu kasutamine on olnud vajalik mitmele majandussektorile tagamaks nende rahvusvahelist konkurentsivõimet.