Rasmus Rask: Tallinna loomaaia juhtimiskriis ehk mida elevant meist mõtleb?

Ühes vanas anekdoodis vaatavad prantslane, ameeriklane ja soomlane elevanti. Prantslane mõtleb, millist toitu loomast saaks. Ameeriklane arvutab, kuidas elevandiga raha teenida. Soomlane küsib aga endalt: huvitav, mida see elevant minust mõtleb?

Veidral kombel on see anekdoot saanud Tallinna loomaaias elulise sisu. Viimasel nädalal süvenenud juhtimiskriisi keskmesse on tõusnud ka elevandid ning küsimus, mida nad meie loodud tingimustes tunnevad. Kas nende elu on hea?

Peame tunnistama, et ajad on muutunud ning loomaaed kui koht, kus lapsed vaatavad puuris olevat lindu, on võib-olla oma aja ära elanud. Eesti ühiskond on viimastel aastatel aktsepteerinud mitmeid uusi norme, mis seavad loomade heaolu kõrgemale tarbijate huvist. Oleme keelanud loomade kasvatamise karusnaha tootmiseks ja astunud samme kanade puurispidamise lõpetamiseks. Peale kasvab põlvkond, kelle jaoks koer ja kass on pereliige.

Selle kõrval on järjest raskem põhjendada, miks mõne teise intelligentse looma elu peaks mööduma tarastatud betoonpõrandaga angaaris.

Ka loomaaed peab ajaga kaasas käima. Tsirkus on seda juba teinud. Kunagi teeniti raha mini-inimeste näitamisega, areenil tantsitati karusid ja pandi tiigreid trikke tegema. Tänaseks on paljud Euroopa riigid metsloomade kasutamise tsirkuses keelanud. Loomadeta nüüdistsirkus on leidnud uue väljundi. Cirque du Soleil on tõestanud, et inimese loomingulisus, artistlikkus ja atleetlikkus pakuvad küllalt imestamist terveks õhtuks ka ilma žongleerivate karudeta.