Tiina Saar: tööõnn on põhiõigus

Noor inimene on valikuid tehes justkui astunud suure valguse kätte, mis silmi pimestab. Veel ei näe, mis paistab ees, kuidas tulevik on kutsuv ja natuke ehk hirmutav. Seepärast nimetatakse iga 17-30 Odüsseuse aastateks – perioodiks, mil on mõistlik end otsida, maailma avastada, endas selgusele jõuda. Väga raske on valikuid teha vaid ülikoolide – koolide kutsuvate reklaambännerite pealt, või erialade kirjelduse põhjal. Samuti on tänaste noorte vanemad n-ö teise põlvkonna inimesed tööturu mõistes. 50+ inimesed ei tunne end samuti tööturul hästi. Nende nooruses õpiti sageli eriala eluks ajaks. Liigne initsiatiiv polnud teretulnud, tööandjaid tajuti autokraatsena, tööd koormava kohustusena. Seepärast ei julge noored ka vanemate soovitusi täie tõe pähe võtta.

Peamine küsimus selles vanuses on: kes tunneb mind piisavalt, et öelda, mis mulle sobib? Kes suudab anda ülevaadet võimalustest, teaks, kuhu tööturg lähima paarikümne aasta jooksul suundub? Kust võivad noored teada sellistest ametitest nagu IT-aednik, aerooperaator, teadusteatri näitleja, rekreatsioonispetsialist, kasutatavuse disainer  ja paljudest teistest, mida iga päev kui seeni pärast vihma juurde tekib, sest tööturul nagu mujalgi majanduses toimub eri valdkondade ühinemine.

Keskharidussüsteem seda tuge täna ei paku. Töö sellega võiks alata juba algklassides. Just lapsepõlveunistusi tasuks analüüsida, et leida valdkonnad, kuhu inimene orgaaniliselt sobib. Kui sa aga näed lapsepõlves vanemaid, kes on töötud, pole oma tööga rahul või rabavad läbipõlemise piiril, jääb inspiratsioon kodust saamata. Kui inimest ei õnnistata eeskujudega ega kogemustega haridustee kõrvalt (teenindavad töökohad, malevad, maatööd, lehe- ja maasikamüük, projektid jm), jääb ka kogemustarkus tulemata ning vundament loomata.