Rahvakogu tõendas, et kaasamõtlejaid jagub

 Varem on kõlanud, et rahvakogusse laekus kokku ligi 2000 ettepanekut. Analüüsitöös võtsime Praxises arvesse ka kommentaarid, et võimalikult põhjalikult ühise ideekorje tulemusi kokku võtta. Koos nendega tuli kokku ligikaudu 4800 sissekannet.

Seega aeg-ajalt kõlanud jutt, et ega väga ei tahetagi osaleda poliitikakujundamises, on ilmselt pigem küsija probleem, ega jää niivõrd kaasamõtlejate taha. Kui teema on oluline ja kui selgitada, mis esitatud ideedest edasi saab, räägitakse igal juhul kaasa. Kui osalusbarjäärid on võimalikult madalaks tehtud ja kaasarääkimine lihtne ning selge sihiga, tekibki palju ideid, millega on vaja tööle hakata.

Oluline on need ideed läbi töötada ja tekitada ülevaade osalejate panusest, et üldse aru saada, mis kaasarääkijatele korda läheb ja mida sooviti. Rahvakogu ettepanekute analüüsikogemus näitas, et sellises protsessis ei ole esmatähtis sõnasõnaline formuleering, vaid mõtte kui sellise üleskorjamine. See ei eelda midagi muud kui avatud ja heatahtlikku suhtumist ja iga panuse väärtustamist, selle asemel et norida sõnastuse kallal ja seetõttu idee kõrvale heita.

Rahvakogu näol on tegu unikaalse protsessiga, kus tehakse ja luuakse samal ajal, samuti ühisloomena. See tähendab igas mõttes eksperimentaalsust ja käigult tekkivatele küsimustele vastamist ilma et protsess ise oleks otsast lõpuni algusest peale detailideni selge, kirja pandud ja katsetatud. Tänapäevane ühiskond ja poliitikakujundamine eeldabki mõnel puhul uusi lahendusi, mitmesuguseid kogemusi ja eksperimenteerimist ilma liigse hirmu ja põdemiseta.

Õppetund on, et selliseid julgeid, eksperimenteerivaid algatusi ei tohiks peljata, sest neist võivad sündida muutused, mida vanade meetoditega ei teki iial. Juba praegu on näha, kuidas on muutunud mitmed poliitikute väljaütlemised. Lähikuud näitavad, kas olukord, kus inimesed pakuvad poliitikale ja poliitikutele jõuliselt sisendit, mitte lihtsalt ei anna valimistel häält, saab uueks tavaks.