Küprose kriisile pole lahendust varnast võtta

Küprose eripära ja peamine probleem on ülisuureks paisunud pangandussektor, aga ka sealne riigirahandus vajab ravi. Küprose näide tuletab nii meile kui ka kogu Euroopa Liidule veelkord meelde, et abi saamine on tingimuslik.

Üks olulisemaid, kui mitte peamine rahvusvaheliste toetuspakettide eeldus on, et programmi abil ja selle lõpptulemusel suudab toetatav riik ennast sedavõrd koguda, et seal saadakse ise hakkama oma võla teenindamisega. See, et me võimalikku antavat toetuslaenu tagasi ootame, oli ju samuti selge sõnum, mille Eesti parlament andis, kui riigikogus toimus euroala alalise päästemehhanismi ESMi asutamislepingu ratifitseerimine.

Olukord, kus Küprose juba suurele võlakoormale, mis moodustas mullu ligi 90% SKPst, oleks veel ühe aasta kogutoodanguga otsa lajatatud, ei ole eriti paljulubav. Ilmselgelt kaasneks sellega vajadus senisest märgatavalt suurem osa eelarvest reserveerida võlakohustuste teenindamisele. Küprose inimesed peaks sellesse panustama vähenevate avalike teenuste, vähenevate sissetulekute ja hoogsamalt kerkivate maksude näol ja mitte ainult korra vaid mitmete aastate vältel. Tõenäoliselt oleks see koorem osutunud ülejõukäivaks. Seega on loogiline, et otsiti võimalust, kuidas sektor ise probleemide lahendamises osalema panna ja jätkusuutmatu majandusmudeli muutust kiirendada.

Konkreetsed Küprose lahenduse mõjud Eestile on pigem kaudsed ja jõuavad meieni läbi turgude reaktsiooni. Mida kiiremini selgus saabub, seda parem kõigile osapooltele. Tulevikku vaadates jääb loota, et riigid on oma õppetunnid saanud ning sekkuvad ise või vähemalt EL partnerite meeldetuletusel varem erinevate majanduses tekkivate tasakaalustamatuste  likvideerimisse.