18 aprill 2013

ÄP: kaotame lapsetoetused

Äripäeva meelest oleks mõistlik, kui lapsetoetused oleksidki ainult vajaduspõhised.

Kui Andrus Ansip võrdles 2008. aastal 300kroonise lapsetoetuse lausjagamist lennukilt raha külvamisega, puhkes pahameeletorm, justkui oleks peaminister maha saanud pühaduseteotusega. Tegelikult on laustoetamise kaotamine mõistlik mõte, mida küll võimuliit vaevalt julgeb ellu viia, liiatigi veel enne sügisesi kohalikke valimisi.

Toetuse vajadust väljendama ja seda tõendama peab toetuse soovija ise, see tähendab, et lapsetoetust makstakski üldse ainult lapsevanema avalduse põhjal. Vajaduse kontrollimise kohustus lasuks kohalikul omavalitsusel ning probleemsete perede toetuse kasutamisel hoiaks silma peal kohalik sotsiaaltöötaja.

Tõsi, valitsusliit on süsteemi reformimiseks juba samme astunud: praeguse 19,18eurose lapsetoetuse mõneprotsendise suurendamise asemel otsustati kahekordistada vaesusriskis laste toetust ning kolme ja enama lapsega pere toetust. See on õige suund, kuid sellegipoolest võiks lausalise toetamise üleüldse lõpetada. 2008. aastal, kui Ansip teema tõstatas, kulus riigil lausaliste lapsetoetuste väljamaksmiseks aastas 700 miljonit krooni maksumaksja raha. Praegu kulub riigil lapse täisealiseks saamiseni makstavatele toetustele 99 miljonit eurot aastas.

Õiguskantsleri andmetel elab Eestis absoluutses vaesuses üle 45 000 lapse, ent kui lisada siia juurde ka vaesusriskis elavad lapsed, on see number 63 000. Mõistlik oleks lausalise toetuse maksmise alt vabanevat summat kasutada nende laste toetamiseks, kes tõesti abi vajavad. Praegu on toetus neile, kes seda tõesti vajavad, liiga tilluke. Ja need, kes seda tegelikult ei vaja, ei märkagi summa laekumist kontole – nende elus ei muuda selle ärakadumine midagi.

2009. aastal loodi võimalus kirjutada lapsetoetusest loobumise avaldus. Seda kasutasid vähesed: mugavam on lasta kontole tiksuda n-ö ette nähtud summal, olgu ta pealegi tilluke. Miks jätta üles korjamata ligi nt 500 netoeurot aastas kahe lapse pealt, kui see on võimalik midagi tegemata? Võib-olla oleks loobumisavalduse kirjutajaid olnud rohkem, kui sellega kaasnenuks võimalus suunata raha konkreetsele puudust kannatavale perele või annetada mõnele lastega seotud ettevõtmisele, ent nii või teisiti oli tegemist surnud sündinud võimalusega.

Koalitsiooni töörühmas kokku lepitud lastetoetuste reform nõuab 2015. aastast täies mahus rakendudes riigieelarvest hinnanguliselt 20-22 miljonit eurot aastas. Niisugust summat on vaja suhtelises vaesus elavate perede laste ja paljulapseliste perede toetuste suurendamiseks. Lausalise toetuse alt vabanev 99 miljonit kataks selle summa mitmekordselt, mis tähendab, et isegi kui puhtalt vajaduspõhise toetuse süsteemi rakendamine tähendaks mõne lisatöökoha loomist, väheneb lapsetoetuse koorem riigieelarvele ikkagi oluliselt.

Viinaveaga või muul põhjusel asotsiaalsetele peredele on lapsetoetus oluline sissetulekuallikas. Siinkohal võib väita, et vajaduspõhine toetamine annaks asotsiaalsetele peredele kätte senisest suuremadki ressursid ja lastele ei oleks sellest ikka reaalset kasu. Kuid kuna sotsiaaltöötajad peavad selliste perede käekäiku niikuinii jälgima, on võimalik lahendus selline, et suurem lapsetoetus suunatakse otse nt lasteaia koha tasuks, koolitoidurahaks gümnaasiumiastmes vms. Tähtis on, et seda raha kasutataks lapse vajaduse rahuldamiseks.

Autor: 1185-aripaev

Hetkel kuum