Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Las nad keedavad moosi
Kuna kasinuspoliitika pooldajate argumentatsiooni aluseks olnud Carmen Reinharti ja Kenneth Rogoffi uurimusest leiti rehkendusviga, ruttas osa Paul Krugmaniga sümpatiseerivaid majanduseksperte Ameerika majandusteadlase lõplikku võitu kuulutama. Kõik see kokkuhoiujutt olevat jama puha, tuleb ikka laenata ja kulutada, muidu sureb majandus välja või vähemasti ei kasva sugugi.
Õigus on omamoodi ju mõlema mõttesuuna esindajatel. Hispaania ja Itaalia hirmsad töötusenumbrid tõestaksid justkui Krugmani õigust, Eesti näide aga jälle viitab sellele, et ka ennasttäis nobelisti seisukohtadele vastandlikele veendumustele tuginedes on võimalik edu saavutada või vähemasti rasketel aegadel ellu jääda.
Hoopis iseasi on see, mismoodi suudavad riigid olude muutudes oma majanduspoliitikaid muuta, selle asemel et mõnda kord omaks võetud dogmasse kinni jääda. Eestis on tõepoolest seda “Võlg on võõra oma” mantrat tüütuseni korrutatud, nõnda et üksi see lõputu kordamine viitab stagnatsioonile. Samas pole ühest äärmusest teise viselda ka mõtet. Eriti kui pole säravat ideed, milleks seda laenu võtta.
Ja kolmas asi on see, mismoodi konkreetne ettevõte või üksikisik oma otsuseid teeb. Pole see aastasadade jooksul omandatud oskus raskel ajal vähemaga läbi ajada nii mõttetu midagi. Mine tea, võib paari aastakümne pärast jälle ära kuluda. Keetku pealegi moosi, kes tahab, poemoos kõigile ei maitsegi. Aga see ei tähenda, et laenu ei võiks võtta. No kas või selleks, et saaks seda moosi nii palju keeta, et õnnestub kasumlik äri püsti panna.
Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.