Meelis Mandel • 15. mai 2013 kell 4:56

Lõpp hoidiserahva mõttelaadile!

Ajalooline mälu mängib meile samamoodi vingerpussi nagu pimesoole olemasolu või organismi tegevusetusest tingitud allergiad. Tuhandeid aastad tagasi nii vajalikud omadused takistavad praegu meie elu, leiab Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.

Tuleb tuttav ette? Eestlaste elu peabki olema mure ja vaev ja hädaorg. Iga päev peab kõvasti tööd rügama. Kõike tuleb korjata, sahver peab endatehtud hoidiseid täis olema. Ära ei tohi midagi visata. Ja laenata ei tohi samuti, võlg on võõra oma, ja siis veel see laenuleiva ja laastutule jutt.

Ajalooline mälu mängib meile samamoodi vingerpussi nagu pimesoole olemasolu või organismi tegevusetusest tingitud allergiad. Tuhandeid aastad tagasi nii vajalikud omadused takistavad praegu meie elu. Hoidiserahva geenist on kujunemas psühholoogiline tõrge, mis takistab nüüd majandusel kasvamast.

Nõiaringist välja. Oleme paar korda proovinud nõiaringist välja astuda, kuid kõrvetada saanud, mis on andnud põhjuse veelgi enam kinnistada väärika ja uhke hoidiserahva mentaliteeti. 90ndatel, mil spekuleerimise eest enam kinni ei pandud ja turumajanduse tekkides hakkas tasapisi rikkust kogunema, olime tõeline börsirahvas. Me võime ironiseerida taksojuhtidest aktsionäride üle, kuid faktiks jääb, et tollal oli börs meile sama oluline kui skandinaavlastele. Pärast Vene ja Aasia kriisi toimunud börsikrahh peletas meid sealt eemale ja pole tagasi toonud, ehkki raha paigutamine aktsiatesse on mujal maailmas täiesti normaalne viis oma tulevikku kindlustada. Nii piirdub investeerimine praegu suuresti kahjulike tingimustega raha laenamisega pangale. Milleks muuks seda hoiustamist siis pidada.

Teine katse nõiaringist välja tulla oli eelmise kümnendi laenubuum, mil majandus ja palgad kasvasid. Võime põllupealsete karpide üle ironiseerida, kuid faktiks jääb, et väga suur osa leibkondadest parandas järsult oma elujärge, ostis uue külmkapi ja korterigi, ja vaid väike osa neist oli sunnitud kriisi ajal kinnisvarast loobuma.Kuid kuna tuli finantskriis, mis Eestis võimendus veel kinnisvarakriisiga, muutus laenamine süüdlaseks ja patuks, kõigi hädade emaks. Nii nagu meie esivanemad juba olid rääkinud. Ja rahvas noogutabki rahulolevalt valitsuse retoorika peale, et milleks parandada elujärge praegu, kui seda võiks teha järgmise poolesaja aasta jooksul. Laenamist võrdsustatakse alkoholismiga, mis muudab elu halvaks. Et heast elujärjest olulisem on valitsuse väike võlakoormus. Muidu, teate, lõpetate nagu Kreekas. Isegi kui tahaks debateerida selle üle, kui halvasti siis tegelikult kreeklased meiega võrreldes elavad, jääb Kreeka ja Eesti vahele veel kümneid tegutsemisskaalasid.

Mul on hea meel, et üha enam arvamusliidreid kutsub avalikult üles säästlikkuse versus kulutamise/investeerimise/laenamise, sh riigi laenamise üle debateerima. Seda tegi Hans H. Luik, kes ootab, et kõrged riigiametnikud ei jutlustaks dogmasid, vaid arutleksid kõigi võimaluste üle stagnatsioonist väljuda. Analüütik Maris Lauri ütleb otse: “Kui Eestis jätkub järjekindlalt võlakoormuse vähendamine, kuigi majandus vajaks kasvuks hoopis laenude tuge, siis tuleb tõdeda, et me ise saeme oksa, millel me istume.”

Kasinus takistab. Eelmise riigikorra ajal öeldi, et eestlased täidavad vene seadusi saksa täpsusega. Kui Eestis saabus viis aastat tagasi periood, mis õigustas seda Kivirähki-eestlase säästlikku käitumist, astusime tuttavat rada õnneliku südamega.  Olime maailmameistrid püksirihma pingutamises, täites seda kirjutamata rahvuslikku kokkulepet ülima agarusega. Kuid praegu on sellest kasinust kiitvast mõtlemisest saanud takistus.

Raha kulutamine pole ilu, mille peale tuleb kindlasti pill. Raha kulutamine aitab majandust kasvatada. Investeerimine pole lollidele, kes jäävad nagunii rahast ilma. Aktsia- ja rahaturgudele investeerimine on pensionipõlve kindlustamise loomulik osa. Ettevõtjad, tulge börsile. Nõudke valitsuselt riigifirmade noteerimist börsil. Vilistage maha riigi mahamüümise jutt kui rumal -ettekääne. Kõige muu hea juures aitab väikeaktsionäride ehk väikekapitalistide lai ring ühiskonnas riigitüüri juurest eemal hoida vasakpopulistid.

Valitsus, kes sai pärast väikest viivitust hästi hakkama eelarve kulukärbetega mõni aasta tagasi, peab leidma jõudu teha emotsionaalselt raske, aga vajalik samm. Ütlema ja tegudega näitama, et on aeg majanduskasvule kaasa aidata. Aidates näiteks leida asendust kvoodirahale, mis lõpetas ehitussektorisse voolamise. Või aidates leida pensionirahale kohta Eestis.Hoidiserahva ihnurmõtlemise ajastu võiks nüüd läbi olla ja ees võiks seista rõõmsam investeerimise ja kulutamise aeg.

 

 

Hetkel kuum