Eesti kool on tubli tüdruku nägu. Õpetaja on üldjuhul naine ning õpilase roll on enamasti kuulata ja kanda nurisemata nii suurt õppekoormust kui rasket koolikotti, kirjutab ASi Hoolekandeteenused Lõuna-Eesti haldusgrupi juht Ivo Känd. See muutub mingil hetkel lõheks meeste ja naiste hariduses - 2/3 magistrantidest on naised; gümnaasiumis, bakalaureuseõppes ja doktorantuuris moodustavad neiud tugevalt üle poole.
Eesti meeste hariduslik mahajäämus on Euroopas üks suuremaid. Selle vastu aitab ainult suurem sooliste eripärade arvestamine.
On teada tõde, et poisid taluvad rutiini ja pideva motivatsioonita kohusetundlikku tublidust halvemini, kui tüdrukud, ning küpsevad aeglasemalt. Tihtipeale poisid põgenevad esimesel võimalusel koolist, olles julgemate vastuhakkajate ning uudishimulike katsetajatena juba algklassides õpetaja silmis n-ö musta nimekirja sattunud.
Poisid ei ole rumalamad, vaid teistsugused. Sageli mittestandardselt mõtlevad, mis on loovuse ja leidurluse, avastuste ja uuenduste eeldus. See aga suretatakse mahukate aineprogrammide ja kuivade faktidega ära. Kooli eesmärk ei saa olla vaid teadmiste protestimeelsesse pähe ajamine, vaid noorukist inimese võrsumise toetamine.
Soolist lõhet hariduses aitaks tasakaalustada ka individuaalsem vastuvõtt kõrgkoolides. Kui eksamitulemuste põhjal paistavad silma eeskätt tüdrukud, siis vestlusel oleks võimalik hinnata ka teisi isikuomadusi. Akadeemiline test näitab võimekust seoste leidmisel ja erialakatsed huvitatust aine sisulisel mõistmisel, mitte pelgalt pähe tuupimise tublidust.