Keskkonnatasude tõus on ministeeriumi kättemaks

Riigikohus tunnistas eelmise aasta lõpus põhiseadusvastaseks ja kehtetuks keskkonnatasude plaanitust kiirema tõusu kuni aastani 2015. Seetõttu oleme sattunud olukorda, kus keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on otsustanud tõsta keskkonnasusid ennaktempos alates 2016. aastast. Keskkonnaministeeriumis on selleks ettevalmistamisel keskkonnatasude raamkava aastast 2016+.

Paraku puudub riigil täna keskkonnatasude strateegia, mis sätestaks tasustamise printsiibid ja eesmärgid kooskõlas Eesti riigi huvide ning Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapoliitikaga. Raske asuda täitma eesmärke, mida pole sõnastatud, või on need sõnastatud kujul, millest normi andjal ja selle adressaadil pole võimalik üheselt aru saada. Lisaks puudub ministeeriumil faktipõhine ja tegelik arusaam sellest, mis Eesti keskkonnas tegelikult toimub.

Keskkonnatasud peavad põhinema reaalsetel keskkonnamõjudel ja aktsepteeritud metoodika alusel arvutatud väliskuludel. Kahjuks pole aga alates 1990. aastatest sisuliselt tehtud uuringuid, mis võimaldaksid keskkonnamõjude ümberarvutamist materiaalsesse väärtusesse. Pärast ELiga ühinemist on tööstuses toimunud olulisi muutusi, kuid ka andmed kaasaegse tööstuse mõjust keskkonnale on küllaltki fragmentaarsed. Eriti kesiseks muutub teadmine siis, kui peame silmas keskkonda laiemalt kui looduskeskkond, s.t loodus-, elu- ja majanduskeskkonda kokku.

Keskkonnatasusid maksvad ettevõtted on olulised tööandjad ning meie poolt makstavat keskkonnatasu ei saa vaadata lahus ettevõtluse ülejäänud maksukoormusest. Näiteks Mäetööstuse Ettevõtete Liidu tellitud ja Ernst & Youngi poolt läbiviidud uuringus, mis tegeles kaevandamisettevõtete majandusandmetega, tuldii järeldusele, et kaevandustasude tõus käib mitmetele ettevõtetele tulevikus selgelt üle jõu.

Lisaks muule ei tohi unustada, et peale keskkonnatasude reguleerivad ettevõtete käitumist ning tegevust ka teised õigusaktid, mis seavad kindlad keskkonnanormid, millele ettevõtted vastama peavad. Antud normidest kinnipidamine eeldab ettevõtetelt väga suuri investeeringuid püüdeseadmetesse, tehnoloogilistesse uuendustesse ning ressursisäästu.