Keskkonnatasude tõus on ministeeriumi kättemaks

21. veebruar 2014, 12:34

Keskkonnaministeeriumis käib kibekiire töö keskkonnatasude ennaktempos tõstmiseks 2016. aastast alates. Kuna Eestis puudub riiklikult kinnitatud keskkonnatasude strateegia ning keegi ei tea keskkonnakahjude tegelikku suurust, meenutab ministeeriumi selline tegevus kättemaksuaktsiooni ettevõtjatele, kirjutab Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum.

Riigikohus tunnistas eelmise aasta lõpus põhiseadusvastaseks ja kehtetuks keskkonnatasude plaanitust kiirema tõusu kuni aastani 2015. Seetõttu oleme sattunud olukorda, kus keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on otsustanud tõsta keskkonnasusid ennaktempos alates 2016. aastast. Keskkonnaministeeriumis on selleks ettevalmistamisel keskkonnatasude raamkava aastast 2016+.

Paraku puudub riigil täna keskkonnatasude strateegia, mis sätestaks tasustamise printsiibid ja eesmärgid kooskõlas Eesti riigi huvide ning Euroopa Liidu kliima- ja keskkonnapoliitikaga. Raske asuda täitma eesmärke, mida pole sõnastatud, või on need sõnastatud kujul, millest normi andjal ja selle adressaadil pole võimalik üheselt aru saada. Lisaks puudub ministeeriumil faktipõhine ja tegelik arusaam sellest, mis Eesti keskkonnas tegelikult toimub.

Keskkonnatasud peavad põhinema reaalsetel keskkonnamõjudel ja aktsepteeritud metoodika alusel arvutatud väliskuludel. Kahjuks pole aga alates 1990. aastatest sisuliselt tehtud uuringuid, mis võimaldaksid keskkonnamõjude ümberarvutamist materiaalsesse väärtusesse. Pärast ELiga ühinemist on tööstuses toimunud olulisi muutusi, kuid ka andmed kaasaegse tööstuse mõjust keskkonnale on küllaltki fragmentaarsed. Eriti kesiseks muutub teadmine siis, kui peame silmas keskkonda laiemalt kui looduskeskkond, s.t loodus-, elu- ja majanduskeskkonda kokku.

Sellepärast tulebki alustada uuringutest, et aru saada, milline on tänapäevase tööstuse mõju keskkonnale, majandusele ja sotsiaalsele sfäärile. Milliseid vahendeid jäetakse ettevõtetele selleks, et nad saaksid suunata vajalikud investeerimisvahendid oma mõju minimiseerimiseks või hoopis kõrvaldamiseks? Millised on tänapäeva kõige tõsisemad keskkonnaalased küsimused Eestis, kuhu edaspidi hakkavad minema kümned ja sajad miljonid eurod, mida maksavad riigile ettevõtted?

Ettevõtjad on keskkonnatasude ennaktõusu kavandamisest teadlikud, kuid kahjuks on senini tegemist vaid nende näilise kaasamisega protsessi. Ministeerium küll küsib ettevõtete seisukohti ja ettepanekuid, aga tegelikkuses jätab enamiku neist kõrvale ilma igasuguste põhjenduste ja selgitusteta.

Oleme läbimõeldud ja kaalutletud lähenemise poolt ega toeta järjekordseid kiireid, läbimõtlematuid otsuseid. Kuni puudub riiklikult kinnitatud keskkonnatasude strateegia, ei tohi keskkonnatasusid tõsta enam kui inflatsioonikoefitsiendi võrra aastas lähtudes 2012. a. baastasemest. Paraku on ettevõtjate seisukohad läinud ministeeriumi kurtidele kõrvadele.

Keskkonnatasusid makstes peavad ettevõtjad selgelt aru saama, mille eest nad neid maksavad ning milleks ja kuidas tasudest saadavat raha kasutatakse. Keskkonnatasude eesmärk ei tohi mingil juhul olla riigieelarve tulude suurendamine selliselt, et puudub seos konkreetsete keskkonnaalaste probleemide leevendamise ja lahendamisega. Üheselt peab olema arusaadav, kuidas keskkonnatasude abil negatiivseid keskkonnamõjud kõrvaldatakse.

Senini on näiteks lahendamata riigi omandis olevatel aladel nõukogude ajast pärineva jääkreostuse likvideerimiseks vajalike vahendite küsimus. Läbi keskkonnatasude sunnitakse seda tegema vaid kahel-kolmel ettevõttel, kes pole aga jääkreostuse tekke eest vastutavad.

Puuduvad ka selged analüüsid, kas üldse, ja kui, siis millises ulatuses, on keskkonnatasusid võimalik tõsta, kahjustamata tööstuse jätkusuutlikkust ning tagades selle investeerimisvõimekuse. Investeerimiskindluse tagamiseks tuleb fikseerida keskkonnatasude muudatused mitte vähem kui viis ja piirmäärad 10 aastat enne jõustumist.

Keskkonnatasusid maksvad ettevõtted on olulised tööandjad ning meie poolt makstavat keskkonnatasu ei saa vaadata lahus ettevõtluse ülejäänud maksukoormusest. Näiteks Mäetööstuse Ettevõtete Liidu tellitud ja Ernst & Youngi poolt läbiviidud uuringus, mis tegeles kaevandamisettevõtete majandusandmetega, tuldii järeldusele, et kaevandustasude tõus käib mitmetele ettevõtetele tulevikus selgelt üle jõu.

Lisaks muule ei tohi unustada, et peale keskkonnatasude reguleerivad ettevõtete käitumist ning tegevust ka teised õigusaktid, mis seavad kindlad keskkonnanormid, millele ettevõtted vastama peavad. Antud normidest kinnipidamine eeldab ettevõtetelt väga suuri investeeringuid püüdeseadmetesse, tehnoloogilistesse uuendustesse ning ressursisäästu.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. February 2014, 14:17
Otsi:

Ava täpsem otsing