2. aprill 2014 kell 4:01

Teeme ERRi õhemaks?

Tänavu riigieelarvest ligi 25 miljonit eurot saav Eesti Rahvusringhääling elab juhtimiskriisi üle ajal, mil äsja ametisse asunud uus võimuliit otsib katet kallistele lubadustele. Kontekst on sobiv esitada harjumatu küsimus, kas me ikka vajame avalik-õiguslikku rahvusringhäälingut praegusel kujul, ja anda sellele avaliku huvi ja riigi rahaliste võimaluste seisukohalt aus, ajakohane ja adekvaatne vastus.

Äripäeva meelest on rahvusringhääling oma algupärastest eesmärkidest tasapisi, kuid järjekindlalt eemaldunud. ERRi arengukava 2016. aastani märgib, et roll ühiskonnas ning pakutavate teenuste olemus ei ole muutunud. See pole tõsi isegi mõne viimase aasta kontekstis, ammugi mitte ETV ja Eesti Raadio loomisest peale arvestades. Kui ETV esimene proovisaade 1955. aastal eetrisse läks, siis polnud arusaadavalt mitte ühelgi teisel struktuuril peale riigi võimalik televisiooni üldse käivitadagi. Sama kehtib raadio kohta.

Anname osa ülesandeid erameediale. Eratelejaamad ja erakapitalil põhinevad raadiod on kahekümneaastase taasiseseisvunud Eesti hästi toimiv reaalsus. Küsimus, kas eratelejaamad ja -raadiod suudaksid osa ERRi täita, eeldab pigem jaatavat vastust. Nad liiguvad teistes niššides suuresti põhjusel, et ERRiga konkureerimisel pole mõtet: riigi rahakoti peal elava suurorganisatsiooniga võistelda on raske. Riigi rahastamise konkurentsieelisega on eratele- ja raadiojaamade tegutsemisväljast osa ette välja lõigatud. Samas valmib ETV ja ERRi raadiokanalite all hulk saateid, mis saaksid edukalt hakkama ka erakapitalil põhinevas majandusmudelis, nt „Aktuaalne Kaamera“, „Pealtnägija“. Hea ajakirjandus aga suudab end aga ikka reaalses majandussituatsioonis ära elatada ja ka kasumit teenida. Kasumi teenimise asemel on ERRi aastast aastasse korduv teema pigem see, kuidas riigieelarvest rohkem raha saada, ja ükskõik kui palju antakse, küllalt pole kunagi. Tehnika on arusaadavalt kallis nagu osa ülekandeõigusigi, ent juhtkonna hoiak riigi poole kätt sirutades põhimõtteliselt teistsugune kui eraettevõttel partnerite otsingul.

Peale selle, ERR on asunud vallutama nišše, mida taasiseseisvunud Eesti ajal on seostunud pigem erameediaga, nt online-portaalid. Kui nn kõvade uudiste edastamise veebikeskkonnas tundus avalikkusele mõistetav või vähemasti talutav, siis meelelahutussaidi loomine tekitas täies teravuses küsimuse, kas selle loodav väärtus väärib maksumaksja raha kulutamist. Ehk tunduks online-uudiste tootmise lõpetamine kummaline, kui seda on kord alustatud, kuid lugeja ei kaotaks sellest kuigi palju – ERRI veebiuudistel pole erilist lisaväärtust.

Jätame ERRile alles ta pärisosa. Tänaseks rohkem kui 630 täiskohaga töötajaga ERR on suurim meediaorganisatsioon, mille olemasolu õigustuses pole kombeks kahelda. Selle peamine põhjus on, et oleme sellise ERRiga lihtsalt harjunud. Ometi oleks mõistlik küsida, missugused on need on ERRi funktsioonid, mida erakanalid vabaturu tingimustes täita ei suuda, ja jätta ERRi õlgadele need ülesanded, mille täitmiseks tal on parim kogemus ja kompetents. Eeldatavasti kuulub siia näiteks Klassikaraadio ja hulk kultuurisaateid nii ETVs kui ka raadios. Selle aga, mida saaks sama hästi või paremini teha erameedia, võiks eraettevõtluse vormis tehagi, seda enam, et osa programme ostab nt ETV sisse niikuinii. Vastates küsimusele, missugust riiki me tahame ja jaksame pidada, peaks kuuluma ka küsimus, missugust ERRi me soovime ja jõuame maksumaksja taskust rahastada.

 

Autor: 1185-aripaev

Hetkel kuum