Mis saab Wall Streetist, kui presidendiks saab Bernie Sanders?

Sanders tutvustas eelmise aasta maikuus Kongressis seaduseelnõud, mille kohaselt peaksid investorid maksma protsentuaalset maksu kõigi aktsiate, võlakirjade või derivatiividega tehtud tehingute pealt. Aktsiate puhul oleks tegu 0,5%-lise maksumääraga, võlakirjade puhul 0,1%-lise ja derivatiivide tehinguid maksustataks 0,005%-lise maksumääraga.

Need maksumäärad tunduvad numbriliselt tõepoolest väiksed, kuid teoreetiliselt võivad nendest teenitavad summad olla tohutud, sest USA finantssüsteem on hiiglaslik. Iga päev vahetavad USA aktsiad omanikku umbes 300 miljardi dollari väärtuses ja võlakirjaturg on üle kahe korra suurem, sest seal kaubeldakse päevas keskmiselt 730 miljardi dollari väärtuses.

Maks on juba varemgi olnud

Iseenesest pole Sandersi idee maksustada finantstehinguid mitte kuidagi uudne. Sarnaseid makse on USAs propageerinud sedavõrd tuntud nimed nagu John Maynard Keynes, Joseph Stiglitz, James Tobin ja Lawrence Summers. Wall Street Journali andmeil on umbes 40 riigis praegu või varem olnud mingisugune finantstehingute maks. Kõigi ootuste kohaselt kehtestatakse sarnane maks üle Euroopa Liidu juba järgmisel aastal.

Isegi USA jaoks pole tegu revolutsioonilise sammuga. Aastal 1914 kehtestas föderaalvalitsus 0,02%-lise finantstehingute maksu, et koguda raha võitlemiseks esimeses maailmasõjas. See maks, kuigi erinevate määradega, kehtis kuni 1966. aastani.

Selline maks aitaks märgatavalt vähendada praegu vohavat kõrgsageduslikku kauplemist, mis kriitikute sõnul destabiliseerib turge ja annab ebaausa eelise suurtele firmadele. Selline ebaproduktiivne kauplemine oleks asjatundjate sõnul majandusele hea.

Riskide seisukohalt oleks kindlasti majandusele hea ka suurte pankade laialilammutamine. Sandersi plaan näeb ette n-ö liiga suur, et hävida (too big to fail) pankade tükeldamist, mille käigus eraldataks jaepangandus ja investeerimispangandus. Kui peaks tekkima sarnane olukord 2008. aastaga, siis maksumaksjad ei peaks päästma Wall Streeti nende endi võetud riskide pärast. Ja isegi kui päästmiseks läheks, siis summad oleksid väiksemad, sest pangad ei oleks enam nii suured. Praegu on näiteks USA neljast suurimast pangast kolm kasvanud suuremaks, kui nad olid buumiaja tipus.

Turud kannataksid