Regulatsioonid ja järelevalve on Kessleri hinnangul vajalikud selleks, et usaldus konkreetsete teenuste ja finantsturu vastu säiliks. Inimestel on tulenevalt keskpankade poliitikast käes palju vaba raha, mis otsib tootlust. Samal ajal paistab ühisrahastus silma küllaltki jõulise reklaamiga, kus aga riskidest väga palju ei räägita.

„Kui tsükkel pöördub ning intressimäärad tõusevad, siis hakkavad realiseeruma ka krediidiriskid,“ märkis Kessler. „Kui see juhtub ühisrahastuses, siis sellest tulenev negatiivne maine kandub üle kogu finanstsektorile,“ rääkis ta mõjust. Finantssektori usaldusväärsuse säilitamine turuosaliste seas on eelduseks vabade ressursside liikumisel sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse, ning see on ka põhjus, miks finansinspektsioon tegi 2016. aasta lõpus rahandusministeeriumile ettepaneku ühisrahastust reguleerida.

Seejuures puudutab finantsinspektsiooni ettepanek vaid laenu- ja osaluspõhist ühisrahastust ning regulatsiooni alt jääks välja heategevuse ning sponsorlusega seotud platvormid.

Rahandusministeerium ei kiirusta

Auväärti sõnul tuleb aga meeles pidada, et praegu on ühisrahastuse maht veel võrreldes teiste finantssektori osadega väike ning moodustab ainult 0,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. „See tõstatab küsimärgi, kas praegu on see hetk, kus riik peaks tulema ja oma karvase käega midagi kangesti reguleerima hakkama,“ sõnas ekspert.

Teine põhjus, miks rahandusministeerium ei ole regulatsiooni kehtestamisega kiirustanud, põhineb Euroopa Liidu kehtestatud direktiivi MiFID II juurutamisest saadud kogemustel. „Selle taustal me näeme, et võib-olla ei ole mõistlik regulatsiooniga kogu turgu uputada,“ selgitas Auväärt. Lisaks leiab ekspert, et ühisrahastusprojektid ongi näiteks võrreldes tagatud hoiustega riskantsemad ning investorid peaksid oskama sellega arvestada ka ilma regulatsioonita.

Praegu kaitsevad ühisrahastuse investorit võlaõigusseaduse sätted, ühisrahastusplatvormidega sõlmitud lepingute raamistik ning kohtud. Samuti võib probleemide korral abi saada tarbijakaitseametilt, kuid seda vaid juhul, kui tarbijakaitseseadust on parasjagu võimalik rakendada.

Informatsiooni puudulikkus

Kessler peab finantstoodete puhul tähtsaks, et võlaõigusest tulenev info sümmeetria nõue oleks täidetud. See tähendab, et informatsioon peaks jõudma kõikideni võrdsetel alustel ja mahus. „Ühisrahastuses on praegu aga investorid selle koha pealt rohkem ise oma õnne sepad kui mõnes reguleeritumas segmendis,“ sõnas finantsinspektsiooni juht.

Täpsemalt käis jutt sellest, et praegu reklaamitakse küll kahekohalisi tootlusnumbreid, kuid riskid jäetakse tihti mainimata. Samuti saavad ühisrahastusplatvormidel hapuks minevatest laenudest teada vaid seotud isikud ja alustaval investoril puudub informatsioon, mis võiks tema investeerimisotsust mõjutada.

Finantsinspektsiooni juht tõi näite börsiettevõtetest, mis on kehtivate reeglite alusel kohustatud investoritele börsiteadete vahendusel avaldama infot oma tegevuse kohta. „Seda selleks, et nad oskaks teha paremaid investeerimisotsuseid,“ ütles Kessler. „Kui poleks põrandat, mis kohustab infot avaldama, siis keegi ei investeeriks sellesse – kui on piisavalt head ärivõimalused, siis mõnikord kipuvad head vabatahtlikud asjad ununema ning vabatahtlikul regulatsioonil on selged piirid,“ viitas ta sellele, et teinekord võivad platvormi ärihuvid vabatahtlikke põhimõtteid piiritleda.

Hea tava

Ka Auväärt peab oluliseks, et kõiki investoreid tuleb kohelda uute asjaolude ilmnemisel võrdselt. Seejuures pole ta aga veendunud, kas selle peaks tingimata paika panema seadusega või piisab ka muust lähenemisest. „Näiteks ühisrahastuse hea tava on igati tervitatav – asjaosalised ise on põhimõtted paberile pannud,“ viitas ta ühisrahastust vabatahtlikkuse alusel reguleerivale dokumendile, millega on liitunud mitu platvormi.

Kessleri sõnul aga heast tavast üksi ei piisa. „Oluline on ka kontroll. Kes seda vaba tahet kontrollib?“ tõstatas ta küsimuse. „Hea tavaga ühinemist võib deklareerida igaüks, aga edasi,“ sõnas ta retooriliselt. Hoolimata õhku tõstetud küsimustest arvas aga ka Kessler, et hea tava dokumendi koostamine on parem kui mitte midagi.

Auväärt aga kinnitas kiirlaenuäri näitel, et vajaduse tekkimisel on ka ühisrahastuse puhul riik valmis sekkuma. „Eks seal ole see taak, et ühisrahastus on mingil määral kiirlaenuärist välja kasvanud – kui kunagi reklaamiti ka kiirlaene jõuliselt ning kutsuti seda võtma hästi soodsatel tingimustel, siis seal riik sekkus ning reklaami on jäänud vähemaks,“ rääkis Auväärt. Seejuures jättis ta täpsustamata, kust läheb kriitiline, regulatsiooni vajadust näitav piir.

Võimalik huvide konflikt

Lisaks informatsiooniprobleemile tahab Kessler ühisrahastust reguleerida veel võimalike huvide konfliktide vältimiseks. „Huvide konflikti allikaks on tihti see, kust tuleb tulu teenuse osutajale ehk milline on tema tasustamisskeem,“ selgitas Kessler.

Eksperdi sõnul tuleb alati võimalikud valdkonna huvide konfliktid määratleda ning seejärel otsustada, kuidas neid konflikte juhtida. „Ühisrahastusplatvormide kaudu investeerijad peavad arvestama, et huvide konflikti risk on olemas ja neid tuleb juhtida nii, nagu platvormi pidaja on lubanud,“ rõhutas finantsinspektsiooni juht. „Kui seda tehakse kuidagi teisiti, tuleb minna kohtusse.“

Selleks, et praeguses raamistikus nii huvide konflikti kui ka informatsiooniprobleemi vältida, jagas Kessler kolm soovitust. „Tulu ja risk on ühe perekonna kaksikvennad – kui lubatakse kõrget tootlust, kaasnevad sellega ka kõrged riskid, võite palju teenida, aga ka oma rahast ilma jääda,“ pani ta investoritele südamele. Samuti soovitas Kessler tutvuda iga ühisrahastusprojektiga eraldi. „Olge ise aktiivsed ja ärge lööge käega, kui investeering kipub käest ära minema,“ rõhutas Kessler ja soovitas viimaks kõigil finantsinspektsiooni rahandusministeeriumile tehtud ettepanekut toetada.

Finantsinspektsiooni juht rõhutas, et ka reguleerimine ei maanda kõike riske. „Loomulikult kannab tururiski alati investor, kuid ebavõrdset kohtlemist ning pettuseriski ta ei peaks kandma,“ võttis Kessler teema kokku.