Restoranitest: Georgi asemel on VoVa

VoVa on Pärnu ühe kuulsaima peakoka Vladimir Upenieki käe all Munga tänaval tegutseva Vehverments Bar & Tostadase laiendus või edasiarendus. Nii et kes on jõudnud tutvuda esimesega, teab ka teise maitseid ja kontseptsiooni. Upeniek on nime teinud restorani Piparmünt peakokana, proffide hulgas tuntust kogunud lisaks veel 2012. aastal välja teenitud aasta koka tiitliga.

Köök ja baar, nagu tutvustab end VoVa, tähendab sisult bistroo tüüpi söögikohta, kus pööratakse tähelepanu nii joogile kui ka söögile ning toidu puhul ei püsita enam traditsioonilises eelroog-pearoog-dessert-voolusängis. Tallinnas ajab sellist rida näiteks TarTar Narva maanteel, Tartus Kampus Rüütli tänaval.

VoVa on lühend vorstidest ja vahvlitest, täisnimena siis Vorstid ja Vahvlid, Köök ja Baar. Erilist vorstipakkumist ei ole, menüüs on vaid üks lamba- ja üks kanavorst. Vahvlid on Belgia stiilis, paksud ja lopsakate lisanditega. Vorstide ja vahvlite vahele jääb suur hulk muid roogasid, mõned lausa suurepärased, mõned mitte nii väga.

Restorani nimiroog ehk mahlakatena reklaamitud lambavorstid olid küll maitselt mõnusad, kuid pakitud vintskesse soolikasse ja mitte eriliselt mahlakad. Vorstinahk osutus niivõrd isepäiseks, et keeldus hammastele allumast, mistõttu sai seda järjest tasahaaval salvrätikusse poetatud ja taldriku servale sätitud. Proovisin vorste küll noa ja kahvli abil riidest lahti võtta ehk koorida, aga see ei õnnestunud.

Suurepäraseid elamusi pakkusid aga ohtras rammusas kooreses-veinises kastmes sinimerekarbid, mis menüüs kandsid nime “need samad sinimerekarbid”. Maitsvad olid nii rammus leemeke, karbid ise (kuigi nende hulgas oli omajagu neid, mis kuumuses polnud avanenud, st tõenäoselt olid liiga vara surnud) kui ka väikesed soojad lameleivad, mida nende kõrvale pakuti. Karpe oli nii ohtralt, et pidin osa paluma kaasa pakkida. Hiljem jagasin neid kaaslasega, kes isegi jahtunult neist mõnu tundis. Õnnestunuks võib pidada ka suitsumekist juustutäidisega baklažaani, mille lisandiks soe paprikasalat.

Ka siiatartar maitses hästi, aga kuna sõin seda söögisaalis õhtusel ajal, siis ega ma täpselt näinud, mis seal taldrikus oli. Valgustus oli “hubaselt” hämar ja kõik mattus ühtlasse hämusse. Siig, õun, fenkol, kinnitas menüü, jogurtikastme tundsin ka ära. Ebatraditsiooniline lahendus tartari jaoks, seda kindlasti.

Asukoht Rüütli ja Hommiku tänava ristmikul on omamoodi õnnistus, aga samas ka õnnetus. Söögi-joogikohad asuvad seal tihkelt üksteise kõrval ja soojal ajal käib elu põhiliselt terrassidel. Melu on tore, ainult kui seda lärmi poleks: mõni terrassiomanik paistab olevat veendunud, et tal on heliruumile teistest suurem õigus, ja täidab terve kvartali oma muusikaga, mis aga ei pruugi kõigile sobida ei žanri, veel vähem aga tugevusastme poolest.