Restoranitest: Old Boy Mary Jane ehk argipäeva-Kadriorg

Vormilt lihtne, kuid maitsetelt sisukas – teisiti ei saakski see olla, sest uue koha looja ja peremees on Michelini tähtedega tippkokk, restoranide Kaja Pizza ja One Sixty omanik Andrei Lesment. Nagu tema eelmisedki kohad, on OBMJ väga tervikliku kontseptsiooniga, alates sisekujundusest kuni menüü detailide ja teeninduseni.

Algselt gurmeetaeva kõrgustesse pürginud restorani Kadriorg tarbeks ehitatud söögisaal on sel määral argipäevastunud, et meenutab ühtaegu nõukogudeaegset piimasaali ja Itaalia küla-ristorante’t. Paarkümmend aastat tagasi oli see üks esimesi spetsiaalselt restorani jaoks ehitatud hooneid. Praegu Moskva Metropoli hotellis ilma tegeva Andrei Šmakovi käe all figureeris see kümmekond aastat restoranide edetabelite esikümnes. Paar aastat tagasi ärkas veel korraks ellu noore, kuid suure kogemusepagasiga Mihkel Võsotski käe all, kuid siis saabus vaikus.

Juba esimese korruse fuajees on selge, et tegemist on rahvakohaga. Tellimine käib letist, teatab suur silt, millest on võimatu mööda vaadata. Kohti, kus teenindaja lauda ei tule, on ju palju, kuid enamasti osatakse sellekohane info ära peita, kui see ka kuhugi kirja on pandud. Letist tellimise korrale vaatamata tuli teenindaja siiski juba paari minuti pärast küsima, kas ma midagi soovin – olin tellimisega oodanud, kuni saabub ka mu kaaslane.

Söögisaali seinasuurused aknad on poolest saadik koduses stiilis kardinatega kinni kaetud, toolid on valitud sellised, et nende eelmine elu võiks olla möödunud mõnes praeguseks maha lammutatud kinosaalis, lauad on kratsitud-kriimulised. Hapusai tuuakse lauale One Sixtyst tuttavas siniseäärelises emailkausis ja õlut tellides küsitakse, kas ma klaasi ka soovin.

Õlut aga tuleb seal juua isegi siis, kui see ei maitse: intrigeeriv nimi Old Boy Mary Jane on tulnud just kohalikult käsitööõllelt. Nimi pärineb ingliskeelsest slängist: Old Boyks kutsutakse õlut, Mary Jane viitab aga koostisosale, THC-vabale kanepile.

Menüüs pole ühtegi õlleka stammrooga. Ei kalmaari- ega sibularõngaid, isegi mitte kanatiibu. Vorst, steik, burger ja friikartulid on olemas, kuid mitte sellised, mida ka mujalt leida võib. Taimse toidu jaotusest võib peale kartulite leida ka broccolini’d röstitud sarapuupähklitega, kreemja spinati ja padrone piprad.

Meie valisime oma road kalade ja mereandide hulgast: praetud kalafilee krevettide ja beurre blanc’i kastmega ning grillitud kaheksajalg kartuli ja jalapenoga. Mõlemad olid väga lihtsad ja väga traditsioonilised road, kuigi mitte just meie maa traditsioone järgivad. Koduselt mõjusid need siiski. Kui mu vanaemal oleks kaheksajalga ja jalapenot lahedalt käes olnud, oleks ta kindlasti neist mulle koos kartulitega just sellist rooga teinud. Vanaema tehtud söögi kohta ei hakka ju ütlema, et põnevad maitsed või huvitav kooslus, see on lihtsalt maitsev ja toitev.