investor Toomas • 6. november 2015 kell 11:15

Investor Toomas: unustage oma pension!

Investor Toomas  Foto: Anti Veermaa

On nii mõnigi põhjus, miks olen kaubanduskeskustes pensionipakette müütavatest noorsandidest klaasistunud pilgul mööda sammunud.

Esiteks ei meelita mind kuidagi argument, et mõne pensionifondi tootlus oli mõne aasta või koguni kuu jooksul nii- või naasugune. Minusuguse elu näinud investori jaoks pole sel kõige vähematki tähtsust ning olen õnnelik, kui fondid suudavad pikaajaliselt indeksfondidega kas või ligilähedase tootluse välja võluda.

Samuti ei veena mind jutt sellest, justkui juhiks üks või teine pensionifond oma riske paremini. Tõsi, lühiajaliselt võib see nii olla, kuid pikaajaliselt vaevalt mõni fondijuht turge edestama hakkab. Tean ju omast käestki väga hästi, et üks päev võid küll langust vältida, aga teine päev jääd ilma suurest tõusust. Tootluse ja riski jutuga võib müüa pigem riski- kui pensionifonde, kus riskid seadusest tulenevaltki murumadalad.

Minu elu parim valik

Tõele au andes olen omal ajal küll liitunud pensionisammastega, et kasutada ära riigi pakutavad maksusoodustused, kuid see on ka kõik. Kui veidi liialdada, siis on pärast seda sammastesse paigutatud raha jälgimine olnud minu jaoks pigem sarnane rutiin surnuaial käimisega – tore on küll teinekord kadunukest hea sõnaga meenutada, kuid tagasi teda enam ei too.

Juba 13 aastat tagasi oli mulle selgemast selgem, et ainuüksi pensionisammastesse raha kogumine mulle muretut pensionipõlve ei taga. Nõnda ei jäänudki üle muud, kui seada endale konkreetne eesmärk ja alustada ise aktsiatesse investeerides omaenda pensionipõlve kindlustamist. Usun, et see on olnud ka kogu minu väljamõeldud elu üks parimaid valikuid.

Ära looda paremale homsele

Ma ei ole päris nõus nendega, kes ütlevad, et teine sammas on täiesti läbikukkunud projekt. Jah, kurjaks võivad teha kõrged haldustasud, väljamaksete süsteem on jäigavõitu ja seadused ei anna pensionikogujale ka just ülemäära alternatiive, kuid eks pettumus tulene eelkõige koguja enda eeldustest.

Varem olen soovitanud esimese samba puhul kaotada pensionimakse suuruse sõltuvus inimeste varasemast sissetulekust ning käinud välja, et teine ja kolmas sammas võiksid olla need võimalused, mille abil inimene saab ise mõjutada tulevase pensioni suurust. Vaadates aga poliitilisi reaktsioone või reaktsioonitust neil teemadel, paistab mulle, et enne lõppeb Äripäeval tint otsa, kui jää selles vallas sulama võiks hakata. Aeg on aga just see kõige kallim vara, mida investeerimisel raisata pole.

Nõnda soovitangi kõigil lugejatel esmajärjekorras pensionisambad ära unustada ja ise oma säästude eest vastutus võtta! Just nõnda nagu omal ajal tegin mina, tegi saatejuht Marko Reikop ja tegid veel paljud teisedki. Las kohustuslikud sambad olla omasoodu – ega sealt laekuv rahanatukegi kedagi pensionipõlves vaesemaks tee. Müügijuttu, et mõni praegune sammas teid tulevikus hoopis rikkaks võib teha, soovitan aga rahumeeli tõlgendada klassikalise hambasse puhumisena.

Hetkel kuum