Nimelt võtsin pühapäeval koha sisse Jaak Roosaare korraldatud kinnisvarakoolitusel, kus paljude esinejate hulgas pani mind mõtlema krahhiks valmistuv investor Peeter Pärtel. Nimelt tõdes ekspert, et on viimasel aastal tegelenud oma investeeringutest väljumisega ning hoiab tekkinud vaba raha kriisiootuses kontol.

„Kindlasti tasub meeles pidada, et ühel kontol ei tasu hoida rohkem kui 100 000 eurot,“ rõhutas Pärtel. „Täpselt nii suur on hoiuste tagatisfondist saadav maksimaalne hüvitis ning kui minu ühes pangas hoiustatav summa hakkab seda ületama, avan konto teises pangas,“ rääkis ta.

Tagatisfondi peamine eesmärk on tagada Eestis tegevusloa alusel tegutsevate krediidiasutuste hoiustajate paigutatud vahendite kaitse krediidiasutuse, antud juhul panga maksejõuetuse korral. Seejuures rakendub hüvitise 100 000 euro suurune piirmäär hoiustaja poolt ühes krediidiasutuses avatud hoiuste kogusummale. See tähendab, et 100 000 eurot ületava summa puhul ei piisa nende hajutamisest eri kontode vahel samas pangas, vaid hajutada tuleks eri krediidiasutuste vahel.

Pärteli ettekannet kuulates lõi punane tuluke kohe ka minu peas põlema. On ju minu vaba raha hulk praegu 116 261 eurot ning aktsiaid oman ma kokku 170 304,52 euro väärtuses. See tähendab, et minu portfelli väärtus on kokku 286 565,52 eurot ehk kaugelt üle tagatisfondist saadava maksimaalse hüvitise piirmäära.

Kuna mulle konservatiivse investorina meeldib riske maandada, peaksin seega suurima turvalisuse huvides oma varanatukest hoidma vähemalt kolmes pangas. Tõsi, praegust vaba raha hulka vaadates piisaks selle hajutamisest ka kahe panga vahel, sest aktsiad ehk depositooriumides paiknevad osalused ettevõtetes pankade pankrotistumisel ohtu ei satu. Sellegipoolest arvestan alati ka kõige tõsisema riskistsenaariumiga ning seetõttu pean valmis olema ka selleks, kui mul peaks tekkima äärmine vajadus kogu oma portfell kriisi kartuses rahaks teha ning kogu raha turvaliselt kontol hoida.

Olen ju tegelikult juba alustanud elamist võimaliku krahhi ootuses ning oma ettevaatlikkust investeerimisotsuste tegemisel suurendanud. See paistab välja minu teatavast skeptilisusest uute tehingute suhtes ning küllaltki suurest raha hulgast portfellist.

Seega magaksin kindlasti rahulikumalt, kui ei peaks arvestama riskiga, et ühel heal hommikul ärgates on minu kodupank Swedbank näiteks pankrotistunud. Ma ei ütle, et see risk just ülemäära suur on, kuid suur pauk ning kriisi käivitaja tuleb sageli ootamatult ning ennustamatust kohast. Täpselt nii juhtus ka 10 aastat tagasi Lehman Brothersiga.

Tegelikult olen ju ka varem mõtisklenud, et võiksin osa oma portfellist LHVsse või mõne välismaakleri juurde kolida. Seda eesmärgiga saada soodustust Balti aktsiate hoiustamiselt ning USA dividendidelt makstavalt tulumaksult. Nüüd sain sellele mõttele vaid hoogu juurde.

Samas pole praegu muretsemiseks ülemäära põhjust, sest tagatisfondiga on mul vabast rahast tagamata kõigest 16 261 eurot ehk ligi 6 protsenti portfellist.