Raha Hiinasse? Miks ka mitte

Hiina on mul pikka aega jälgimisnimekirjas olnud. Alibaba, Tencent, Hiina ETFid – valik võtab silme eest kirjuks. Ma olen Hiinasse investeerimist poliitiliste riskide ebamäärasuse tõttu varem vältinud, aga ikka ja jälle tuleb tõdeda, et makronäitajate vastu ei saa: kui riigist tuleb miljardäre rohkem kui kuskilt mujalt, kui maailm nutab siis, kui Hiina majanduskasv on „kõigest“ 6 protsenti ja sealsed kontsernid oskavad end imehästi kaanidena maailma majandussüsteemi külge imeda, siis miks ei võiks mina omakorda neisse oma positsiooni sisse panna ja sealt kasu lõigata.

Nüüd on küsimus selles, kas panustada üksikaktsiasse või tervesse regiooni. Kui viimasesse, siis maailma suuruselt kolmanda börsi indeksi, Shanghai komposiitindeksi, käekäik on kõike muud kui lootustandev: alates aasta algusest on see kukkunud 14 protsenti, kolme aastaga lausa ligi 40 protsenti. Siis on Hiinas olemas veel Shenzheni börs, millest meil ehk vähem juttu on, aga maailma mastaabis on tegu suuruselt kaheksanda börsiga. Mõlemal juhul on nimekirjas suur hulk arvestatava riikliku osalusega ettevõtteid, indeksites on väga palju tööstuskontserne. Püha iroonia on aga see, et kummastki ei leia läänemaailmas armastatud Hiina aktsiaid – Tencenti, Alibabat, Baidut nii nagu ei leia ka päris palju teisi Hiina nn tehnoloogiasektorisse kuuluvaid kiirekasvulisi ettevõtteid. Need tuleb üles noppida kas Hongkongi, USA või Euroopa börsidelt.

Kolm võimalikku ETFi

Aga sellest pole midagi, sest nendele indeksitele niikuinii investorina lihtsalt ja otse ligi ei pääse, ikka mõne välismaise ETFi kaudu. Siin on variandid näiteks Xtrackersi Harvest CSI 300 China A-shares Exchange ETF (ASHR). Esmapilgul torkab silma, et see on rohkem pangandus-ja kindlustussektori poole kaldu, sekka tööstust. Et ma päris Hiina pankadele panust teha ei tihka, vaatasin edasi. Maailma suurim Hiina ettevõtteid koondav ETF – seal on vara rohkem kui 4 miljardi dollari jagu – on iShares China Large-Cap ETF (FXI). Mis mulle seal kohe meeldib, on see, et kõige suurem positsioon on seal kohe Tencent. Kuid olen Euroopa Liidu uue reeglistiku järgi rumal laps, kellele seda mänguasja läbi väärtpaberikonto ei pakutagi.

Kui tahta veel midagi äkilisemat, siis on olemas veel selline varahaldur nagu KraneShares – ametlikult justkui USA enda oma, aga mille enamusosalus läks möödunud aastal tehtud tehinguga China Investment Capital Corporationi kätte. Nemad pakuvad samamoodi Hiina ETFi: KraneShares CSI China Internet ETFi (KWEB). Nagu nimi ütleb, siis seal saab adrenaliinijanu küllaga rahuldatud, sest lisaks suurtele ja tuntud internetiettevõtetele leiab sealt terve rea sellised firmasid, millest kunagi kuulnud pole nagu Cogobuy Group, Secoo Holding, Hexindai ja palju muud. Muuseas, see ETF on ühena vähestest viimase aasta raputustest puutumata jäänud ja aastaga 8 protsenti tootlust teinud. Et ma ise olen pigem krooniline aktsiavalija, siis ei saa märkimata jätta, et kui oleksin ostnud ETFi asemel Tencenti ennast, siis oleks samal ajal tootlus olnud ligi 40 protsenti. Aga tagantjäreletarkusest suuremat tarkust inimkond ei tunne ja ETFi mõte ongi mune korvide vahel hajutada.

Probleeme omajagu

Mis Hiina puhul peibutab, on selge: suur ja võimas turg, kasv peaks jätkuma veel mõnda aega – ükskõik mida see kaubandussõda ka ei tooks, sest Hiina on suutnud end sisse süüa ikka oi kui paljudesse paikadesse, riigi mõjuvõim maailmas kasvab, ehitatakse nn Siiditeed, mis loob riigile veelgi parema ühenduse Euroopaga, Hiina tehnoloogiaettevõtted näitavad väga head kasvu ja mis veelgi olulisem – kiiret arenemisvõimet ning sealne 1,4 miljardi inimesega turg pole veel kaugeltki täis. Kasvust rääkides, siis viimased 9 aastat on Hiina (börsi)ettevõtete kasum kasvanud kiiremini kui USA omas.

Teisalt jällegi: kas riik, mis on loonud sotsiaalkrediidi-süsteemi, millega jälgitakse rahvast paremini kui Orwell seda kunagi karta oleks osanud, kus partei otsustab, kas parasjagu mängitakse kapitalisti või kommunisti ja kus ühe-lapse poliitika on tekitanud olukorra, kus mõne(kümne) aasta pärast võib rahvastikupüramiid musta stsenaariumi korral üsna viltu vajuda, on jätkusuutlik panus? (Tõsi, hiljuti otsustati Hiinas ühe-lapse-poliitikast loobuda. Ja kui räägime rahva järele nuhkimisest, siis mis see USA ise parem on – ja sinna investeerib kogu maailm!) Jah, suur hulk sealseid ettevõtteid on sabapidi riigi käes, nagu näiteks Sinopec. Aga samas ei tohiks ma jällegi sama loogika järgi ka Tallinna Sadamat omada.

Aga kokkuvõttes tuleb tunnistada, et kui juba investeerida, siis on ratsionaalseid valikuid kaks: kas minna sinna, kus kõik kasvab või panustada sellele, kes hoiab osavalt teiste kasvajate niite pihus. Ning siis ei saa Hiinast ei üle ega ümber.