Toome pensioniraha tagasi koju

Hansapangast pea kümme aastat tagasi ettevõtjateed alustanud Priit Põldoja kirjutab Äripäeva veebis, et raha ei liigu ja Eestisse ei investeerita. „Oleks vaja leida lahendusi, et rohkem pensioniraha Eestisse investeeritaks,“ kirjutab Põldoja.

Äripäev võtab mõttest kinni ja teeb ettepaneku radikaalselt üle vaadata kogumispensioni fondide Eestisse paigutatud raha reeglid ning panna lauale kava kehtestada minimaalne kohustus, mis peab olema pensionifondi mahust investeeritud Eestisse.

Numbrid on kõnekad. Praegu on teise samba fondide maht üle 2,7 miljardi euro, millest Eestisse on investeeritud vaid paarsada miljonit eurot. Meie pensionirahast tervelt 2,5 miljardit aitab kusagil mujal majandustel kasvada.

Samal ajal ületas otseinvesteeringute väljavool Eestist eelmisel aastal sissevoolu 88 miljoni euro võrra ehk sisuliselt on ka Eesti majandus teistele majandustele netomaksja. Eesti riik on seni olnud pensionifondidega rääkides viisakas, aga passiivne. On palunud Stockholmis istuvaid Eesti pensionirahade paigutajaid ka Eestisse investeerida. Ei ole tahtnud seda seada kohustuseks.

Valikuvabadus

Eesti kui investeeringute sihtriigi eelistamise asemel on olulisemaks peetud jätta fondile vabadus ise valida varasid, mis toovad pensionikogujatele maksimaalse võimaliku tulususe kehtestatud reeglite piires. Vaadates eriti just Skandinaavia pankade siinsete pensionifondide tootlusi, julgeks selles aga küll kahelda. Isegi, kui me ei räägi pensionifondi tasudest.

Kuhu siis Eestisse investeerida? Sarnast olukorda, kui oli majanduskriisi puhkedes 2008, kus kümned miljonid eurod teise samba pensioniklientide raha hapnes Eesti kinnisvara- ja kiirlaenuäride rämpsvõlakirjades, enam näha ei taha. Ei enam TR Majasid ega Q Varasid.

Ärikinnisvara on peaasjalikult tänu EfTENile üks väheseid kohti Eestis, kuhu pensionifondid on praegu midagigi investeerinud. Samas näib vähemalt mõneks ajaks see turg täis olevat.

Seega on ainsaks arvestatavaks variandiks investeerida avalikult noteeritud ettevõtete aktsiatesse ja võlakirjadesse. Kõrvutades aga miljardit eurot pensioniraha Tallinna börsi kümne ettevõtte ja mõne tuhande euroste päevakäivetega, satub loogika hätta. Ka ettevõtete võlakirjade maht Eestis on üsna olematu.

Praeguse börsiga oleks mullistumine ja hirmus turumoonutus vältimatu. Nii rõõmustaksid pensionifondide Eestisse investeerimise nõude peale peamiselt Meelis Milder, Ain Hanschmidt, Hans H Luik koos mõne kolleegi ja välisfondiga. Selles pole iseenesest kah midagi halba või keelatut, kuid otseselt Eestit tervikuna edasi ei vii.

Kolm tingimust

Seega oleks vaja kahte ehk tegelikult kolme eeltingimust. Esiteks, kehtestada mingi üleminekuperiood ja proovida pensioniraha börsile tuua järk-järgult, mitme aasta vältel.

Teiseks peaks koos pensionifondidele kehtestatava „Eesti nõudega“ käivitama täiemahulise riigifirmade börsile viimise kava. See aitaks kaasa ühtlasi ka väikeinvestorite arvu kasvatamisele ja julgustaks Eesti ettevõtjaid kapitalituru kaudu oma kasvu rahastama.

Kolmanda kaastingimuse on Äripäeva pikaajaline lugeja juba praeguseks ise ära tabanud. Eesti riigi võlakirjad. Me ju ei võta tõsiselt juttu, et riigil pole kuhugi (vaja) investeerida ja et võlg on võõra oma ja et sellega avame Pandora laeka ja et üleüldse? Usaldame oma poliitikuid ja usume, et nad suudavad teha mõistlikke ning tõhusaid rahapaigutusi. Vajadusel anname neile nõu, eks?