Et Eesti oleks jälle cool

Vähenev ja vananev rahvastik, kiduv majandus, sagenevad rassismiilmingud ja sõjaoht pole kindlasti need osad Eesti elust, mis meid atraktiivseks teevad. Miks peaks andeka ja loova inimese esimene eelistus endale parimat keskkonda valides olema nimelt Eesti? Ja miks peaks välisinvestor tahtma oma raha kasvama panna just siin, kui meie endigi ettevõtted ei taha enam siia investeerida, vaid kiikavad pigem Soome poole?

Ideede nappuse peamine põhjus paistab olevat nõrgavõitu eneseteadvus, mis ei soodusta hakkamasaamist ei globaalsete kriiside ega kohapealse arengu kiirendamisega. Oleme justkui leppimas olukorraga, et Eesti on paik, kust pigem lahkutakse kui tahetakse tulla, ja kuhu needki vähesed, kes ehk tulla tahaksid, pole oodatud. Eestile maailmas kuulsust toonud idufirmad, mis on edukalt rahvusvahelisi rahastajaid leidnud, õilmitsevad ja maksavad makse mujal.

Ettevõtja võib korra enda ärimudelit taustaks võttes järele mõelda, mida talle tähendab see, kui aastaks 2040 on kolme ülalpeetava kohta kaks tööealist, seda nii sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkuse kui ka tarbijate hulga kahanemise seisukohalt – veel enam aga turu kokkutõmbumise poolest. Rohkem vanu inimesi ja vähem sündivaid lapsi tähendab järjest vähem tarbimist, lapsed on kõva tarbimismootor.

Mida see teeb sinu äriga, kui Su sihtgrupist kaob viis, kümme protsenti? Sa ei mõtle sellele, sest ega seda enne kümmet aastat ei juhtu? Aga võiksid.

Tõsiasja, et juba praegu jääb meil puudu umbes 5000 paari töökäsi aastas, tunnevad mitmedki sektorid valusalt juba palju aastaid. Tarkvaraarendajate ja muude IT-nutikate kõrval vajatakse hädasti ka lihtsamate tööde tegijaid. Häälekas migratsioonivaenulik vähemus on aga töötegijate vajaduse leevandamise suunatud sisserände abil teinud keeruliseks ülesandeks, sest ei kipu pagulastel ja töörändajatel vahet tegema ja vaenutseb sihtmärke ja vahendeid valimata.

Investeeringute kidumist püütakse ravida eelkõige maksumuudatusettepanekutega. Hiljuti sai palju kirglikku tähelepanu Ülo Pärnitsa ettepanek maksustada kahe aasta jooksul investeerimata kasumit 25 protsendiga, et sundida ettevõtjaid uusi ärivõimalusi otsima.

Pakutud lahendus tekitas tulist vastuargumentatsiooni, aga juhtis ometi taas mõjusalt tähelepanu Achilleuse kannale, mis takistab Eestit kiiremini jooksmast. Paarikümne aasta eest nimelt investeeringute soodustamise eesmärgiga loodud reinvesteeritud kasumi maksuvabastus ei tööta, sest praktikas on sellest ajapikku saanud välja võtmata kasumi maksuvabastus. Vaevalt on aga piits see, mida ettevõtja vajab.

Eestil on puudus eelkõige inimestest. Investeerida tuleks eelkõige neisse. Leiame, et Eestis on tööjõud liiga kõrgesti maksustatud, ja see takistab oluliselt uute, eriti kõrgepalgaliste töökohtade loomist. Ometi ei ole sotsiaalmaksulae kehtestamine isegi mitte laual, vaid vaiba all.Tuleva aasta riigieelarve kokkupaneminegi näitab ilmekalt, et Eesti majanduse põhiküsimus ei ole tegelikult see, missuguseid makse teistega asendada, lootuses, et siis läheb kõik muu iseenesest paika.

Maksud on olulised, aga kõige tähtsam on, et Eesti oleks koht, kuhu tahavad tulla nii inimesed kui ka raha – ehk siis laiemalt: atraktiivne keskkond nii elamiseks kui ka äritegemiseks.