Varimajandus sunnib pilgu peeglisse

Näiteks 2014. aastal kõikusid eri hinnangud väga suures skaalas: 3 protsendist 26ni. See viimane, kõige kõrgem näitaja on Austria majandusprofessor Friedrich Schneideri hinnang. Kuigi väliselt on Schneideri rehkendus kõige rohkem uuringu moodi – ta kasutab matemaatilist mudelit, milles võetakse arvesse majandust iseloomustavaid näitajaid (nt arvudes väljenduvad maksukoormus, töötus, SKP elaniku kohta, aga ka hinnangulisemad aspektid nagu avalike teenuste kvaliteet, bürokraatia ja maksumoraal), on see pälvinud palju kriitikat. Eelkõige just nende ebamääraselt defineeritud baasväärtuste kasutamise tõttu, mis võivad riigiti olla väga erinevad.

Eeldatavasti just soovist elimineerida hindamisest ebamääraselt sõnastatavaid baasväärtusi, on Eestis varimajandust hinnatud valdavalt küsitluste järgi. Need aga ei saagi muud näidata kui ettevõtjate endi hinnangut olukorrale. Nad ei pea oma hinnangu andmiseks defineerima, mida nad täpselt varimajanduse all silmas peavad. Selle ülesande jätavad nad nn teoreetikutele, kellel aga pole õnnestunud kokku leppida definitsioonides, millega kõik asjaosalised nõus oleksid.

Ümbrikupalk teeb muret

Sellegipoolest on tulemused kõnekad. Eesti suurimaks murekohaks peavad Eesti ettevõtjad endiselt ümbrikupalku – seda peab probleemiks lausa 59 protsenti küsitletuid. See tekitab küsimuse, kuivõrd täidab oma eesmärki 2014. aasta juulis käivitunud töötajate register, mille loomise peamine eesmärk oli vähendada ümbrikupalkade maksmist.

Teisalt aga on see põhjus ka ettevõtjail endal korraks peeglisse vaadata: kas ma näen palki ainult teise silmas või olen ka ise osaline tööjõumaksudest kõrvalehoidmises? Pole ju ülearu tõenäoline, et küsitletute hulka sattusid ainult ettevõtjad, kellel endal probleemiga mingit puutumust pole. Ent mõtteviis, et kui konkurent tööjõumakse ei maksa, siis pole minulgi kohustust ega motivatsiooni seda teha, on ajast ja arust. Maksude maksmine võiks ärimudelisse kuuluda ikka algusest peale, mitte lisanduda sinna iluvidina või aksessuaarina alles siis, kui on äriliselt jalad alla saadud – või avalik tähelepanu selleks sunnib. Sama lugu on töötajate ja tulude varjamisega

Ettevõtja ei soovi üldjuhul, et riik regulatsioonidega ülearu pitsitaks ja kõike kontrolliks. Üle 1000euroste arvete deklareerimise nõu, sõidupäevikud jms on näidanud, et ette­võtja reageerib riigipoolsele usaldamatusele teravalt. Ent usaldus ei saa toimida ühepoolselt. Teiseks, ümbrikupalga, töötajate ja tulude varjamise ja teiste ebaausate konkurentsieeliste kadumisest on võita ikka eelkõige ettevõtjal endal. See arusaamine aga jõuab kohati pärale vägagi visalt.